You are here

Riigivanema sünniküla Kurla elab ühistegevuse vaimus ("Järva Teataja" 26.03.2011)

Submitted by Heli on 28 March, 2011 - 20:14

autor: Marika Rajamäe
Riigivanema August Rei koduküla Kurla pikk ajalugu ja üle aegade säilinud vaimuerksus ei luba ka KuMe külaseltsiks koondunud noorema põlvkonna ärksatel inimestel lasta külal hääbuda.
 
«Kurla külas ei näe iga päev sellist pilti, et nii palju rahvast ja sinimustvalge tuules lehviks!» hüüatab KuMe külaseltsi juhatuse esimees Tiina Lohur ja teeb pildiklõpsu.
On 22. märts, Kurla külas sündinud riigivanema August Rei 125. sünniaastapäev. Selges päikesepaistes, kevadvete vulinas ja üle põllu lõõskavas tuules lõppes just mälestushetk Rei sünnikodu Kooli talu väravasse paigutatud kivi juures.
*Märtsis valitseb lumevaikus
Bussitäis pealinna rahvast – August Rei tütar Hilja Rei, tütretütar Katarina Warfvinge Rootsist ja sugulased teiste seas – mööda vana maanteed läbi Kurla Kabalasse näitust avama ei sõida.
Teeme seda meie koos kolme põlve kurlalastega: teejuhiks Tiina Lohur poeg Joosepi ja Ants Vaasmaga Tõnurilt, Virve Masa lapselaps Frank Rajanguga Leisolt, Aina Lee Raagalt ja Hannes Linno, Videviku järelpõlv.
Praeguse Kurla süda on Tõnuri talu juures, selle kõrvale aasale on Kurla ja Meossaare küla ehk 2006. aastast KuMe külaselts rajanud kooskäimiskoha varjualuse, lava, lõkkekoha, jalgpalliplatsi ja kiigega. Tiina ütleb, et PRIAs on ootel toetusetaotlus, et Tõnuri sada aastat vana maakivimüüridega kuivati seltsimajaks ehitada.
Kui rahvarohke on siin rohelisel soojal ajal külade kokkutulekute, jalgpallivõistluste või jaanipäeva aegu, võib vaid ette kujutada. KuMe koduleheküljel on seltsielust lugeda, et pidulisi on ligi poolteistsada. Märtsis valitseb kõike veel lumevaikus, nagu suuremat osa külagi. 
Neljandat põlve Tõnuril elav Ants (omadele Ats) Vaasma (71) näitab ringiratast hajaküla talud kätte: Kooli, Kihu, Umbsaare, Raaga, Mullikmargu, Mullikjaani, Nurga, Rangi, Kurla kõrts, Leiso, Määru.
Pool Kurla küla jääb üle asfalttee Kabala poole. Enne läks põhimaantee siit, küüditamise ajal sõideti mööda teed ja võeti aga järjest.
1949 märtsis viidi ka Tõnurilt: Ats koos ema Leili, vend Jüri ja õde Mallega, koju jõudsid nad 1956. aasta esimeseks jõulupühaks. «Isa sai 1960ndate rahareformi järel kolhoosilt maja 300 rublaga tagasi osta,» lisab Ats. (Videviku talu perenaise Ulvi Praksi teada maksis tollal sama palju ka lehm ja Kamtšatka-reis)
Tiina ütleb, et kunagi viis sama Vana-Viljandi maantee Eistveresse välja, aga vahepealt on pool kilomeetrit põlluks küntud. «Kui selle tee saaks taastada kergliiklusteena, mis Eistvere järveni viiks...,» unistab ta.
Niisugune mõte ja veel muugi, mida külades elu edendamiseks ette võtta, on kodulehel kirjas Kurla ja Meossaare küla arengukavas aastani 2015.
Koduõu kahe haruga kastani juures mainib Ants, et puu on vanem kui tema. «Sõjaajal, kui lahingud siit üle käisid, kukkus üks saksa granaat harude vahele, läksin seda näppima, isa sattus peale, juuris ühe vana õunapuu välja ja mattis granaadi maha, praegugi seal,» pajatab ta.
«Meil on siin Atsi jutu järgi igal pool pommid all, ahju all pidi ka olema!» lisab naljatades Tiina.
Antsu isa Hans ja Tiina mehe Jaanuse vanaema Mahta on kasvanud Tõnuril. 
Kõrtsi juures olnud bussipeatus ja Tõnuri aknast nägi kohe, kui buss tuli. «Buss sõitis tollal niivõrd aeglaselt, et kui mamma hõikas, et buss tuleb, jõudsin veel peatusse joosta,» mäletab Ants koolipõlvest.
*Hobused tegid talule au
Kurla õitseajaks teavad Ants ja Virve koduste juttude põhjal arvata aastaid 1920ndate lõpust 1930ndate lõpuni, kui valmis said uued majad, mis on siiani uusehitisteks jäänud. «Kurla oli tugev korralik küla, käis kõva seltsielu, tegutsesid ühistud, laulukoorid, käsitööring,» selgitab Aina.
Virve teab öelda, et hobused olnud igas peres auasi. «Ema rääkis, et kui Arussaares simmanit peeti, tulid Kurla poisid hobustega küüni sisse,» lausub ta. «Uhked poisid need Kurla poisid – üks neist olnud Vaasma Ants, Atsi isa.»
Ka siis, kui Ats noor oli, nii 20 aasta ümber, elanud külas palju noori mehi ning kui Kurla Antsud ja Jaanid peole tulid, oli neid terve armee. «Ja kõigil püksiviigid lõikasid tuult,» ütleb Virve. «Minu vend oli üks neist, ei lasknud emal kunagi pükse pressida, ema ei osanud nii hästi, et viigid lõikaksid tuult.»
Ülevaatlikult teab Kurla ajaloost rääkida Aina Lee, jaanipäevaks on tal valmimas Kurla talude album, mille tarvis on ta kolm aastat inimestelt pilte ja arhiivist materjale kogunud.
Aina tunnistab, et päris vaevarikas on see olnud. «Olen ju kontvõõras, ostsime Raaga 2005. aastal, raske oli inimeste usaldust võita,» lausub ta. «Koolitusel valminud albumilehed, nimetan neid võlulehtedeks, on aidanud selgitada inimestele, mis mu mõte on.»
Nüüd on Ainal 65 lehekülge 90st arvutis kujundatult valmis, ikka neli-viis pilti pererahvast ja talu lugu kõrval. Seda enne Kurla vahele tulekut raamatukogus ka lehitsesime. «Pilte on üleval 300, tegelikult on neid üle 500, osa veel tulemas,» selgitab Aina.
Talusid tuleb albumisse 40 ringis, enamik olid Aina andmetel põlistalud, asundustalusid oli vähe, aga pooled on juba ilma pealt kadunud. «Mulle on tähtis, et jääks mingi jälg, näidata, et need talud on üldse olemas olnud, et keegi on neis elanud ja tööd teinud – see on üks tavaline eesti küla, mille najal Eesti riik püsibki.»
*Ühistegevus püsib projektidel
Kuigi ajad on sedavõrd ümber, et Kurla põliselanikud on läinud taevasi teid, neidki, kes on siin talu tagatoas sündinud, meenus Atsile ja Virve vaid neli, on Tiina, Aina ja Ulvi pidanud südameasjaks mälestusi koguda ja küla kodulugu üles kirjutada. Põhjalikult on seda kirja pannud ka Laaneale talus kasvanud Raivo Kaik.
Tiina ütleb, et kui ühistegevust suudab külaselts projektidega vee peal hoida, siis muretsema paneb
inimeste vähesus (ametlikult on Kurla kirjas 47 inimest), turvalisus ja maaettevõtluse puudumine. «Pole kuskilt kodukanamunagi osta, oleks tore, kui keegi talunik teeks leivajahu – sellest on puudus,» tunnistab ta.
Tegutsemiseks on Kurla kandis siiski hea pinnas: siinkandis on peale August Rei sündinud ka riigimehed Jüri Vilms ja Andres Larka,  farmakoloogiaprofessor Georg Kingisepp, kultuurivaim August Pärl, kes oskas «edendada maakultuuri sügaval nõukogude ajal niisugusel moel, et eestlane sai tulla «punasesse» rahvamajja kui peaaegu sinimustvalgesse koju».
 
Tütar peab isa sünnimaast ja sugulastest lugu
August Rei 125. sünniaastapäeva puhul kinkis riigikantselei Türi vallale riigiarhiivi koostatud näituse, mille avamisele oli Rootsist kohale sõitnud ka tütar Hilja Rei (sünd 1938) tütar Katarina Warfvingega. «Oleme Kabala kandis teist korda,» ütleb ta. «Esimene kord oli kaua aega tagasi, 1992. aastal, kui leidsime siit sugulasi.»
Katarina meenutab, kuidas nad käisid tookord Pilistvere surnuaias ja märkasid seal paljude Rei-nimeliste haudu. «Ütlesin emale, kas on niisama nagu Rootsis Svenssonid ja Karlssonid või on need kõik sinu sugulased. Tahtsime seda uurida, koguduse majast keegi ütles, et ongi meie sugulased. Aleksander, isa onupoeg, veel elas, sõitsime külasse, oli kodus, ta ei teadnud, et Augustil on tütar,» selgitab ta. «Siis saime kontakti Aleksandri poja Ennuga.»
Hilja Rei lisab, et kui Eestist sugulased leidis, võttis ta tagasi on neiupõlvenime Rei.