You are here

TÜ prof. emer. Jüri Ant: August Rei - 125

Submitted by Heli on 28 March, 2011 - 20:17

1886.a 22. märtsil, tollase kalendri järgi 10. märtsil, sündis Viljandimaa ja Järvamaa piiril Pilistvere kihelkonna Kabala valla Kurla külakooli õpetaja Mihkel Rei ( 1857 – 1908) ja Maria Rei ( 1861 – 1944) peres poisslaps August, kellest võrsus tuntud Eesti poliitik, riigitegelane ja diplomaat. Reide pere ülalpidamise põhiallikaks oli kooli ameti-või palgatalu. “Isa palgamaa talus on August Rei läbi teinud kogu selle elukooli, mis omane suurele osale, selleaegsetele Eesti taludest võrsunud haritlastele, alates karjapoisina ja koolivaheaegadel vanemaid aidates tööpoisina”, nentis hilisem Eesti Vabariigi eksiilvalitsuse liider Tõnis Kint.  

A. Rei haridustee oli üsna käänuline. Kõigepealt Kurla külakool, siis Pilistvere kihelkonnakool, siis Tartu Aleksandri gümnaasium, seejärel 1903 – 1904 Novgorodi gümnaasium, mille lõpetamisel jäi väga napilt puudu kuldmedalist, 1904.a sügissemester Peterburi ülikooli õigusteaduskonnas. Seal viis ta oma õpingud lõpule 1907 – 1911.a. Eriti mõjukad tulevase poliitiku kujunemisel olid Tartu aastad 1896-1903, mil sealne õpilaskond kääris ja kihas. Arvukatel õpilasringide aga ka seltside ja ühingute kõneõhtutel, vaidluskoosolekutel, kirjanduslikel aruteludel otsiti tõe ja õiguse teid rahva vabaduse saavutamiseks. Tartus osales A. Rei kolme kooli õpilaste salaühingus “Külvaja”. Tulid esimesed ametivõimude tõsised hoiatused poliitilise tegevuse pärast, mis sundiski gümnaasiumi lõpetamist ette võtma Novgorodis. Tartu kaudu sidus A. Rei ennast Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Parteiga (VSDTP) selle Tartu grupi ( hilisem Tartu Komitee) vahendusel, mis moodustus 1903.a. lõpul ja oli seotud VSDTP Riia Komiteega. VSDTP Tartu ja Tallinna Komiteedes tegutsemisega kulges Vene revolutsiooni 1905. tippaasta. See tõi kaasa esimese ja ainsa lühiajalise 5 kuulise eeluurimise vangistuse. VSDTP Tallinna Komitee koosseisus osales A. Rei mõnel määral ristleja “Pamjat Azova” ülestõusu juhtimises juulis 1906. Hiljem oma mälestustes andis ta ülestõusule karmi hinnangu, iseloomustades seda “hoolsasti ettevalmistatud salajase vandenõu” tulemuseks, mis oli “kunstlikult esile kutsutud”.
A. Reid mõjutas tugevasti K. Marxi õpetus, mis sügavama lihvi sai 1905.aasta järgses poliitiliselt käärivas Peterburi ülikoolis ja seal tegutsevas Peterburi Eesti Üliõpilaste Seltsis. Vististi polnud ka päris tähtsusetu, et seltsis tegutsesid A. Reiga üheaegselt ülikoolis õppinud Jaan Anvelt, Viktor Kingissepp jt. 1908.a avaldas A. Rei oma vaimustust K. Marxi ja F. Engelsi kompartei manifesti üle, hinnates seda kui mõtterikast sügavteaduslikku ja haruldast kunstitööd, mida “peab lugema... et seda ilutundlist lõbu maitseda, mida selle tõsise teadusliku töö lugemine valmistab”. Mõni aasta hiljem 1911 A. Rei kirjutas, et “öeldagu kui väga taht marksismi vastu, keegi ei hakka salgama... et “Kapital” üks inimese geniuse vägevamatest mälestussammastest on ja niisuguste esimese järgu tööde hulka kuulub, nagu Kanti “Puhta mõistuse kriitika”, Spinoza “Eetika”, Darwini “Liikide tekkimine” jne.
Teatavasti lõhenv VSDTP 1903.a kaheks pikapeale kujunenud lepitamatuks vastasseisvateks tiibadeks – enamlased ja vähemlased. A. Rei, nii nagu ka Tartu grupp kaldus kindlasti vähemlaste tiiba. A. Rei pikaaegne lähedane võitluskaaslane Karl Ast täheldas üldistavalt: “ Meie – Tartu noorte-liikumine oli rajatud tollele klassikalisele sotsiaaldemokraatlikule baasile, mida esindasid August Bebel ja Karl Kautsky Saksamaal, Jean Jaures Prantsusmaal ja Hjalmar Branting Skandinaavias – hoolimata tõigast, et kuulusime organisatoorselt Venemaa Sotsiaaldemokraatlikku Tööliste Parteisse”.
A. Reile oli vastuvõetamatu enamlaste jäik liidriprintsiip parteis, samuti Vene revolutsiooni forsseeritud taganttõukamise strateegia ja taktika, asendamaks ühiskonna loomulikku küpsemist sotsiaalseks revolutsiooniks.
Aastad 1912 – 1917 kulgesid A. Rei elus sõjaväes, kuhu ta algul läks vabatahtlikult ülikoolile järgnevat kohustuslikku ajateenistust täitma, pärast lühiajalist pausi aga juba mobiliseeritud kahurväe lipnikuna I maailmasõjas.
Aasta 1917, valituna Eesti Sõjaväelaste Ülemkomiteesse, lähendas A. Reid tihedamaks koostööks K. Pätsiga, kes ülemkomiteed juhtis. Nendevaheline suhtlemine, mis küll vaevalt tähendas mingit sõprusevahekorda, jäi kestma pikemalt. 27. novembril 1918 valitsuse etteotsa asununa kutsus K. Päts selles osalema A. Reid. “Veame jälle koos seda vankrit, nagu vedasime Ülemkomitees”, olla ta A. Reile öelnud. A. Rei sai töö-ja hoolekandeministri koha, olles ühtlasi peaministri asetäitja. Tõsi küll, debüüt ühe juhtiva riigimehena valitsuses seekord polnud päris õnnestunud, osalt tingitud ehk veidi ebaõnnestunud mõtteavaldustest ajakirjanduses, teisalt opositsiooni ülepingutatud kriitikast.
Seda osalist ebaõnnestumist kompenseeris 21. – 23 oktoobril 1917 loodud Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei oma häälekandjaga “Sotsiaaldemokraat”, ehkki ka selle asutamise lugu oli A. Rei jaoks vastuokslik, kogudes aga aja jooksul elujõudu ja esile tõstes A. Rei autoriteeti. Partei “lõpusiht on ühiskonda nõnda korraldada, et igasugune inimese kurnamine kaoks, et rahvas eluhoiu muredest ja hädadest vabaneks, et igaüks jõukuse laheduses ja ilma teistest ärarippumata, vabalt elada võiks”.
Eesti Sotsialistlik Tööliste Partei tõusis Eesti Vabariigis kandvamaks ja jõulisemaks erakonnaks, mille üheks liidriks oli A. Rei. Erakond maadles sisemiste vastuolude ja mitmete lõhenemistega, milledest üsna lõplikku kroonis lõhenemine 1934.a vasak-ja parempoolse tiiva vahel. Siitpeale koos “vaikiva ajastuga” Eesti ajaloos lõppes ka A. Rei sotsialistide liidri karjäär, mille juurde ta ei üritanud tagasi pöörduda ka hiljem emigratsioonis. Erakonna ühe juhina talus A. Rei pidevat survet nii paremalt kui vasakult. Kommunistid pidasid teda surmavaenlaseks, ohtlikumaks kodanlikest poliitikutest, kuna ta söandas rääkida ja kirjutada sotsialismist. Parempoolsete erakondade liidrid nägid mõõdukas sotsialistis enamjaolt punast tegelast. Poliitilises võitluses olid need lähenemised mõlema leeri arvates omamoodi kõvadeks trumpideks.
Tõelise riigimehe karjääri rajasA. Rei endale Asutava Kogu esimehena 1919-1920. Järgnenud riigi iseseisvuse aastatel oli ta Riigikogu I – V koosseisu saadik, neist aastail 1925 – 1926 Riigikogu esimees, 1928- 1929 riigivanem, välisminister 1932-1933, riigivanema-ehk presidendikandidaat 1934, välisministri abi 1936-1937.
A. Reil olid head eeldused diplomaadiks saamiseks. Suurepärane võõrkeelte oskus, avar ühiskonnateadmiste silmaring, välisministeeriumi töö põhjalik tundmine – kõik see eeldas et tunnustatud frankofiilina võib ta ühel päeval saadiku ülesandeid täitma asuda Pariisis. Paraku määras saatus talle saadikukohaks 1938-1940 Moskva. Seega aegadel, mil seal otsustati Eesti saatus ja tüüriti 1940.a juuni-juuli päevade poole. A. Rei töökeskkond oli üsna komplitseeritud. Eestis vahetusid välisministrid (F. Akel, K. Selter, A. Piip, N. Andresen), Moskvas asendus välisasjade rahvakomissar M. Litvinov V. Molotoviga, kellega diplomaatidel polnud just kerge suhelda. Kuid ega see suurt tähtsust omanudki. EV – N. Liidu suhted hakkasid üha enam arenema üle saadiku pea. Temale langes nüüd rohkem ametniku kui diplomaadi roll.
Juunis 1940 kui Moskva nõudis valitsuse vahetamist Eestis, pakkus K. Päts peaministri kandidaadina välja A. Reid. Sellega ei nõustutud, ning A. Rei mõistis, et tema saatus on otsustatud. Hästi läbimõeldud ja põhjalikult ettevalmistatud põgenemispaan realiseerus 13. juulil 1940, mil abielupaar August ja Therese Rei lendasid otsereisiga üle Riia Moskvast Stockholmi, kaasas vajalikult vormistatud reisidokumendid.
Algas pagulaselu kõigi oma murede ja raskustega. Lühiajalise kohanemise järel lülitus A. Rei poliitiku ja riigimehe tegevusse niipalju kui see võimalik oli II maailmasõja tingimustes neutraliteeti hoidvas Rootsis. A. Rei initsiatiivil moodustati 24. septembril 1940 Stockholmis Eesti Vabariigi Välisdelegatsioon. Selle tuumiku moodustasid H. Laretei, A. Warma ja A. Rei. Asuti kontakte looma vabasse maailma jäänud või pääsenud diplomaatidega, teateid koguma kodumaalt ning tutvustama laiemat avalikkust Eesti saatusest.
18. septembril 1944 nimetas EV peaminister presidendi ülesannetes Jüri Uluots ametisse uue valitsuse eesotsas peaministri asetäitja Otto Tiefiga. Välisministri portfelli päris A. Rei. J. Uluots põgenes Rootsi 19/20 septembri öösel ja 20. septembril astus valitsus ametisse. Vabadusse õnnestus sellest valitusest pääseda üksikuil. O. Tief arreteeriti Eestis. J. Uluots aaabus Rootsi raskelt haigena ja suri 9. jaanuaril 1945. Eesti Vabariiki ähvardas valitsusliini kontinuiteedi katkemine. Juristide konsultatsioonide tulemused viisid järeldusele, et peaministri kohuste täitjana EV presidendi ülesannetes peaks olema valitsuse vanim liige, kelleks oli O. Tiefi valitsuse välisminister A. Rei. 9. jaanuaril 1945 asus ta sellele ametipostile jäädes sinna elu lõpuni.
1944.a suvi ja sügis tõid kaasa suure põgenike voolu Eestist. Rootsi ametivõimude andmeil oli juunis   1945 Eestist saabunud   6 554    eestirootslast ja 21 815 eestlast. Suur põgenikelaine valgus esialgu laiali põgenike laagrites, milledest inimesed Rootsi riigi tugeval toel, leides elu-ja töökohti, lahkusid peatselt. Kohanenutena hakati mõtestama pagulaselu kohustusi, tingimusi ja aega milles nüüd elati. Pagulasi haaras koos vabaduse tunnetamisega jõuline organiseerumise kihk, et anda oma panust kodumaa vabastamise missiooni. Arvukate uute ja vanade organisatsioonide loomise ja taastamisega hakati taas elustama Eestis tegutsenud erakondi. On arvatud, et Rootsis tegutses alates 1945 läbi aastate 400-500 erinevat erti organisatsiooni. Kõik see vajas korrastamist, tugevamate katusorganisatsioonid loomist, piiramaks killustumust ja koondamaks jõudu ühistegevuseks. Mitmed katsed katusorganisatsiooni luua polnud eriti õnnestunud kuni 1947-48 rajati 8 erakonna ja poliitiliste rühmituste koalitsioonina Eesti Rahvusnõukogu (ERN), mida juhtis presiidium O. Tiefi valitsuse liikmetest. A. Rei jäi presiidiumi esimeheks kuni surmani. Nüüd oli valitsuse kontinuiteet varasemast kindlustatum . ERN arendas A. Rei juhtimisel laialdast rahvusvahelist tegevust, kontaktide loomises mujal maailmas tegutsevate eesti organisatsioonidega, poliitikute keeruliste omavaheliste suhete silumisel.
Mitte kõik eesti poliitikud ja avaliku elu tegelased paguluses polnud nõus endise sotsialisti, kes kuidagi “imelikult” pääsenud Rootsi, valitsusjuhi positsiooniga. Kui A. Rei moodustas jaanuaris 1953 Oslos EV valitsuse, siis märtsis tekkis sellele vastukaaluks Saksamaal ajutiseks veel teinegi EV valitsus teise peaministri asetäitja ja presidendi ülesannete täitjaga.
See ehk näitab, kuigi mitte kaugeltki täiel määral kui keeruline oli A. Reil valitsuse juhtimine eksiilis. Põhimõtteliselt kogu A. Rei vastane opositsioon toimis valimiskogu liinis, mis määraks presidendi asetäitja, nõudes A. Reilt sellele allumist. Sellele lisandusid inimestevahelised sageli väga keerulised suhted, pagulasorganisatsioonide erilaadsused ja hoiakud mitte ainult Rootsis vaid ka USA-s, Saksamaal jm.
Oleme rääkinud A. Rei kõige peamisemast tema eluliinis. Kõrvale on jäänud tema rikkalik publitsisti tegevus, Eesti saatuse dokumentaalse materjali kogumine ja töötlemine, osalemine ühingutes, seltsides jpm. Poliitiku ja riigimehe elu juurde kuulusid paratamatult tulevikku vaatamised või ennustused, mis mitte kõik alati polnud õnnestunud, teised see eest lausa prohvetlikud. Mõned näited:
-1945 – kuu aega pärast II maailmasõja lõppu Euroopas prognoosis A. Rei, et vaheaeg II ja III maailmasõja vahel saab olema palju lühem kui I ja II vahel. “Võib olla viis aastat, võib ka olla vähem, näiteks neli või isegi kolm aastat”.
-1953 – paar kuud pärast J. Stalini surma leidsid A. Rei ja K. Ast oma kirjavahetuses, et kui nõukogude võim peaks murtama, siis “ poliitiliselt vaba, mitte - totalitaarne Euroopa on mõeldav ning võib püsima jääda ainult veel Euroopa üldorkestrina, milles   kui Eestil ja teistel balti riikidel peab olema kindlaksmääratud koht olema”.
-1957 - pikemal USA reisil olla A. Rei ennustanud, et kommunistlik süsteem laguneb kord ületamatute sisemiste vastuolude tõttu. Sealsed pagulasjuhid süüdistasid teda selle jutu pärast vaba maailma julgeoleku ja kaitsevõime õõnestamises.

1960.aastate algul tõmbus A. Rei tegusast poliitilise ja avaliku elu areenilt veidi tagasi, pühendudes rohkem memuaaride koostamisele. Raamatust, mis pidi lõpuks kujunema 3 köiteliseks – sai valmis vaid üks, “Mälestusi tormiselt teelt”, mille esmatrükk ilmus Stockholmis 1961, ajastatuna A. Rei 75. sünnipäevaga. A. Rei suri 29. märtsil 1963 ootamatult teel valitsuse nõupidamiselt-koosolekult koju. Üles ütles süda. Auavalduste ja südamlike kõnedega matusetalitus toimus 20. aprillil. A. Rei sängitati mulda Stockholmi Bromma kalmistul. Tema põrmu ümbermatmine Tallinna Metsakalmistusel sai teoks 27. augustil 2006.
 
"Järva Teataja" 26.03.2011