Alfred Viil (11. juuni 1927 – 2. november 2012)

Alfred Viil oli KUME külaseltsi liige. Koos abikaasa Elviga osalesid nad sageli seltsi tegevustes ja tundsid siirast huvi toimuva vastu. Kurb on mõelda, et rõõmsameelset vanahärra Alfredot (nii kutsusime teda vahel) enam ei ole.
Allpool on katkendid tema enda kirjapandud meenutustest Võsa talu kohta. 
***
1945. aastal lasi isa kirjutada Võsa talu vanema poja Alfred Viili nimele, kes sai täiskasvanuks ja võis talupidaja olla.
Alfred Viil õppis Suure-Jaani Põllumajanduskoolis raamatupidamist. Ta töötas raamatupidajana, ökonomistina jt finants- ning majandusametites Viljandimaal mitmetes ettevõtetes.
1992. aastal jäi Alfred pensionile, jättis poja perele maja Viljandis ja tuli tagasi Võsa talusse Meossaarde. Selleks ajaks olid kõik hooned hävinenud, sahtkaev täis aetud. Sõjaeelsest talust oli alles vundament ja suur kuusk tuulelipuga. Ei olnud elektrit, vett ega sissesõiduteed. Heinamaad olid võssa kasvanud, kraavid kinni vajunud ja metsaosa soostunud. Koos abikaasa Elviga alustati talu taastamisega.
Kõigepealt said rajatud piirisihid ja maaparandustrassid, sellest saadi tarbepuitu ja palke.
Ajutiseks elamiseks muretseti soojak. Küttepuude eest saadi Lõode käest kuur, millesse pandi lehm, lambad ja kanad. Samal aastal valmis lauda vundament ja toodi talusse elektriliin.
1993. a tehti puurkaev ja sissesõidutee. Samal aastal valmis ümarpalgist laut koos elamiseks mõeldud köök-toaga lauda otsas. Elumaja valmis 1998. aastal, lisaks saun ja garaaž.

Ehituspalgid saadi oma metsast, ehitustöid tegid tuttavad, sugulased, palgatud ehitajad ja ise. Loomi peeti ehitusraha saamiseks. Oli 3 lehma, hobune, 6 lammast, 5 siga, kari kanu ja hanesid. Põllutöödeks kasutati saadaolevat tehnikat ja oma hobust. Et aastad aina tulid ja tööjõud vähenes, siis tuli 2003. a loomapidamine lõpetada.

***
Head peretuttavad Pajurid meenutavad: Alfred oli väga hea suhtleja ja võrratu ideede generaator. Me ei kuulnud teda 20 aasta jooksul kordagi virisemas, alati elurõõmus, külalislahke, naerutas teisigi ja innustas töökusega.Tal oli hobune ja komplekt hobutööriistu, toimetas oma põllul ja oli siinkandis viimane hobusemees. Meie lastelastele oli ta maailma parim jõuluvana, kes lapsega ei pahandanud vaid aitas ja julgustas, kui laps pabistas, luges ise luuletuse. Kindlasti oli ta oma lastele ja lastelastele suureks toeks, nad suhtlesid tihedalt. Elvil ja Afredil on kaks last- tütar Ene ja poeg Aare.