You are here

Kurla karstiala - Referaat- Luua metsanduskool. Maastikuehituse eriala - koostaja Tiina Lohur

Submitted by Heli on 7 May, 2007 - 22:21

SISSEJUHATUS
 
Käesoleva referaadi teema on valitud selline põhjusel, et töö koostaja elab Kurla karstiala vahetus läheduses. Varasematelgi aegadel on koostajale kätte sattunud kirjutisi samal teemal, kuid käesolev töö andis põhjuse neid veelkord üle lugeda, kohtuda inimestega Järvamaa keskkonnateenistusest ja Türi vallavalitsusest, vestelda naabrite ja sugulastega eesmärgiga täiendada juba olemasolevat informatsiooni karstiala kohta. Nii osutusid küllalt huvitavateks Ants Vaasma meenutused sellest ajast, kui ta veel väike poiss oli ning Tõnuri talu maadel ei olnud veel maaparandust tehtud. Selgub, kui palju võib viimane maastiku olukorda muuta. Paljusid inimesi, kellelt võiks samalaadseid lugusid kuulda, pole enam elavate kirjas või on nad Kurlast ära mujale elama asunud. See paneb veelkord mõtlema, kui oluline on meeles pidada ehk üles kirjutada inimeste jutustusi, kuna ühel hetkel neid lihtsalt enam pole meie kõrval. Sel suvel korrastasid Kurla ja Meossaare külade seltsingu liikmed tee põrgukivi juurde. Kivile valmistatud tahvlit pikanäpumeeste kartuses seal ei hoita. Seltsinglastel on mõttes Määru talu tee äärde paigutada infotahvel karstiala ja Määru kaitseala kohta. Ollakse arvamusel, et sealne info peaks ühelt poolt olema looduskaitseline ja teist sama palju kultuurilooline, mis ongi omane Määru kaitsealale. Arupidamised sel teemal jätkuvad Järvamaa keskkonnateenistuse peaspetsialisti Olavi Randveriga ning kohaliku vallavalitsusega. Looduskaitsjate huvi on eelkõige säilitada olemasolevaid kooslusi, samas peavad need olema ligipääsetavad kõigile huvilistele. Kurla karstiala on läbi aegade olnud kasutusel loodusliku karjamaana ja niiduna. Tänasel päeval aga ei peeta üheski karstiala läheduses asuvas talus kariloomi. Osaliselt toimub karstialal suvine heinaniitmine, kuid mõned heinamaatükid on ka niitmata.
Töö kirjutamise põhiline eesmärk on oli koguda materjali, mis on erinevatel aegadel välja antud Kurla karstiala kohta ning kirjutada üles kodulooline materjal, mis võib olla heaks täienduseks teadlase Ülo Heinsalu poolt kirjutatule. Tööd on täiendatud fotodega Kurla karstialast.
 
 
 
 
 
 
 
KURLA KARSTIALA
Asukoht ja üldine kirjeldus
Kurla Karstiala asub päris Imavere-Viljandi maantee kõrval. Askohakaart LISA 1. Sellest lõuna pool näeme lamedat ligi 1 km pikkust ja 0,3 km laiust karstunud nõgu, mis on ammust ajast olnud Kurla küla karjamaa. Praegugi on siin tükati säilinud kopleid piiravaid traataedu ja vana karjakaev (Heinsalu 1987). Kurla karstialal on arvukalt väikeseid karstilisi pinnavorme, nende hulgas kuuritsa auke (vett neelavaid karstiauke). Kõige rohkem on kuni poole meetri sügavusi ja 2-10 meetri laiuseid lohke.
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Joonis 1. Karstinõo põllupoolne serv on kõrge ja järsk.
 
Mõni nõlv isegi osalt rohtumata, mis näitab, et maapind kohati vajub. Suurematesse nõgudesse suubuvad madalad kraavid, mida vanasti kaevati karjamaa kuivendamiseks. Suurim kirde- edela suunaline karstinõgu asub Määru talust sada meetrit põhja pool põllu servas. See on 80 m pikk, 30 m lai ja 2 m sügav. Nõo põllupoolne nõlv on kõrge ja järsk. Sellest mõni meeter põllu poole on põllutee peal kividega täidetud väike langatuslehter. Sel kohal olevat möödunud sajandi 60ndate aastate lõpupoole olnud sügav ohtlik auk. Ilmselt tekkis see karstikoopa kohal, mille ava asus kunagi karstinõo järsus nõlvas (Heinsalu 1987).
 
Geoloogiline tekkimine
Ülo Heinsalu (ENSV TA Geoloogia Instituudi vanemteadur) kirjutas 1987. aasta Järva maakonnalehes, kuidas tal seoses Eesti koobaste leviku ja iseärasuste uurimisega tekkis huvi Kabala piirkonna karsti lähemalt uurida. Kabalas on aluspõhi siluri lubjakivid ja dolomiidid, mis sadade miljonite aastate jooksul on kohati nii tugevasti karstunud, et neis esineb suuri tühemeid. Pinnakate on siin kohati väga õhuke, mistõttu tingimused koopaavade leidmiseks on soodsad. Kurla nõgu kujunes tõenäoliselt juba enne viimast jääaega. Kuna nõgu on kirde-edela suunaline, siis võib arvata, et sel kohal asub samasuunaline tektooniline lõhevöönd, mis soodustas kulutuse ja karsti suhteliselt intensiivsemat arengut. Geoloogilised uurimused on näidanud, et kirde-edela suunalised karstunud lõhevööndid on Pilistvere ja Võhma ümbruse aluspõhjas üsna sagedased. Kurla nõgu ei ole mandrijää kulutus hävitanud ega paksu pinnakatet selle peale jätnud (Heinsalu 1987). Pinnakatte paksus (moreen) on karstialal alla 1m, aluspõhjaks – Raikküla lademe kohati kavernoosne dolomiit (Eesti ürglooduse raamat).
 
Kuristik Tõnuri ja Määru talude piiril
 
Koopaavasid Kurla karstialal tänapäeval ei leidu. Varem on neid aga tõenäoliselt olnud mitmes kohas: ühed varisesid aegade jooksul kinni või täideti kividega, teised aga tekkisid langatuste moodustudes. Üks kive täis veetud ja ummistunud ligi 10 meetri laiune langatus, milles arvatavasti oli vanasti koopaava, asub Tõnuri talu ja maantee vahel. Küllap see oli lastele ja loomadele ohtlik ning lehter tuli täita. Ei hakatud ju ilmaasjata kive põllult karjamaale vedama (Heinsalu 1987). Enne Siberisse minekut (1949, koostaja märkus) tuli suur vesi, siis külm. Määru ja Tõnuri talu aia nurgas oli kuristik, suur auk, kust vesi kolinal alla jooksis. Vesi jäätus ära, jää tuli peale, vesi kadus nagu päevapealt alt ära. Ronisime jää alt Määru Jaaniga läbi, umbes poole meetri sügavuselt. Kui Siberist tagasi tulime, tahtsime Jaaniga seda kohta vaadata, aga see oli täidetud kividega tasa (Ants Vaasma järgi).
 
 
Koopaava karjamaakaevu lähedal
 
 
 
 
 
 
 
 
Joonis 2. Vana karjamaakaev asub Määru talust loode suunas.
 
Teine koopaava paiknes Määru talust 150 meetrit loode pool karjamaa kaevu lähedal. See neelas hästi vett ja sinna viib kraavike. Määru talus mäletatakse, et lastena käidud seal ikka mängimas, kevadel olnud huvitav puunotte maa alla ujutada. Nüüd on selles kohas vaid 0,7 m laiune ja 0,5 m sügavune karstilohuke (Heinsalu 1987). Põrguväravatest meie aia (Tõnuri talu, koostaja märkus) nurka on ka madalam lohukoht. Minu ristiema Anni (Anna Masa, Määru vanaperenaine, koostaja märkus) ütles: tule ma Ats sulle näitan, et sa siin oma jalgu ära ei lõhuks! Lükkas reha iga 10 sammu tagant kolm korda auku sisse, maa oli alt tühi. Kevadel jooksis seal vesi kolinal alla. See kaev Määru karjamaal on ju tegelikult künka otsas. Kui Tõnuril ja Määrul kaevud kuivaks jäid, siis seal oli alati vesi olemas. Seda me Määru Jaaniga arutasime, et kuidas seal alati vesi on. Ümberringi jooksis vesi kolinal minema, aga seal oli kõrge vesi. Me ei osanudki mingit seletust leida (Ants Vaasma järgi). Nüüd on kaev vist umbe läinud, praegu seal vett ei olnud (koostaja).
 
Karstitühe magistraalkraavi põhjas
 
Üks Kurla karstitühe on teada maanteeäärse kraavi põhjas. See olevat pika latiga katsudes üle 3 meetri sügav ning vett täis. Õõnsus avastati 60ndail aastail kraavi kaevamise ajal (Heinsalu 1987). See ei ole päris tee ääres. Seal, kus on on magistraalkraav, läheb väike puusild ja see peab olema natuke Tubaka talu poole kraavi põhjas. Määru Jaan ütles, et seal kraavi põhjas on sügav auk ja seal on isegi suvel kogu aeg vesi. Seal lähedal karjatati kolhoosi mullikaid. Kui suvel mullikatele vahel vett ei toodud, siis läksid mullikad kraavi põhja sõtkuma ja kraavi põjaga oli suvel vesi tasa. Eks need mullikad on siina savi sisse ka ajanud, ei tea, kas ta enam töötab (Ants Vaasma järgi).
 
Suurvesi Tõnuri lauda taga
 
Tõnuri lauda taga oli veel eelmise sajandi keskel perepoja Ants Vaasma mälestuste järgi igal kevadel suur ja sügav vesi. Minu isa (Hans Vaasma, s. 1904, koostaja märkus) rääkis: kevadel, enne kui uus tee (Paia-Viljandi mnt, koostaja märkus) tuli ja kui tema noor poiss oli, siis Tõnuri lauda tagant tema sõitis Eistveresse välja seatapu künaga. See pidi minema üle Määru ja üle Kihu ja sealt siis Pilistveresse. Lauda taga oli suvi läbi vesi. Ema onutütar käis seal ujumas. See oli päris sügav. Kevadel tuli peaaegu lauda äärde välja, Siberist tagasi tulles seda enam ei olnud. Maaparandusega kadus vesi ära. Kivid lükati lauda otsa kokku (Ants Vaasma järgi).
 
Maapinna äkiline sisselangemine
 
Kurla karstialalt on andmed ka äkiliste maapinna sisselangemiste kohta. Neist üks olevat tekkinud Kihu laudas lehma all. Kui loomad uude lauta viidi, leiti hommikul, et ühe lehma esijalad on sügaval augus. Teine langatuslehter tekkis kord kevadel Kihu talu kaevu lähedal. See on umbes meetrilaiune ja niisama sügav. Lehtrisse olevat põllult voolanud vett, mis langenud kohinal maa alla. Ka Kihu talust ida pool on põldudel kevadvee neeldumise kohti. Üks suurem lehter olevat täidetud kividega (Heinsalu 1987). Määru põllu peal juhtus aga selline lugu. Vello (Määru väimees Vello Jõeloo, koostaja märkus) kündis Kihu ja Määru vahel põldu. Tuli selline auk, kus künda ei saanud. Kündmisel vajus maapind äkki traktori ratta alt ära ja traktor läks külili. Maapind oli alt kõik tühi. See oli seal, kus praegugi põld on, põrgukivist vana tee poole, küllaltki põrgukivi pool küljes. See oli 90ndatel aastatel, ikka peale maade tagasisaamist (Ants Vaasma järgi). Seal kus meil on niitmata tükk (Tõnuri laudast paremal maja poolt vaadates; varem oli seal hobusekoppel, koostaja märkus), seal oli ka nii, et enne auke polnud aga korraga ühel suvel hobune kukkus sisse. Pealt vaadates läbimõõt umbes pool meetrit, see peaks praegugi alles olema (Ants Vaasma järgi).
Põrguvärav
Varem esines karstialal ka koopaavasid. Ühte neist kutsutakse rahvapärimuse järgi põrgusuuks, mille kaudu Kalevipoeg olevat põrgusse käinud (Järvamaa kodulehekülg).
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Joonis 3. Kivi põrguväravas.
 
Kus asub täpselt see koopaava, kust rahvaluule järgi Kalevipoeg põrgusse käis, on tänapäeval võimatu öelda. Igatahes on Kurla karstiala kultuurilooliselt tähtis paik ja selle poolest Eestis ainulaadne. Kalevipojaga seotud paik Kurlas on tähistatud suure rändrahnuga ja ümbrus korrastatud.
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Joonis 4. Tahvel, mis tookord paigaldati põrgukivile.
 
Kivile oli kavas raiuda sõnad: Siit käis Kalevipoeg põrgusse (Heinsalu 1987). Kõik ei läinud aga päris plaanide kohaselt. Kivile valmistati metallist tahvel. Praegu seda tahvlit aga kivil ei hoita, kuna kardetakse selle langemist pikanäpumeeste ohvriks. See on hoiul Määru pererahva juures. Kurla külaseltsingul tekkis 2006. aasta suvel mõte paigutada Kurla karstiala tähistamiseks Määru talu sissesõidutee äärde infotahvel ning sel teemal on nõu peetud Türi keskkonnateenistuse peaspetsialisti Olavi Randveriga. Põhimõtteliselt on infotahvli paigaldamiseks suusõnaline luba olemas ning Olavi Randver on nõus abiks olema tahvli infoteksti koostamisel (Olavi Randveri andmetel).
 
Karstiala kasutusel karjamaana
Karstiala on olnud Tõnuri pererahvale teadaoleva aja Kurla küla karjamaa. Tänasel päeval ei ole enam alles kopleid piiravaid traataedu, kuid vana Määru karjakaevu koht on leitav. Veel 90ndate aastate keskpaigas karjatati Tõnuril ja Määrul lambaid, lehmi ja oli hobusekoppel. See osa, mis põrgukivist uue tee poole on, seal on kogu aeg karjamaa olnud Kihu juurest Tõnuri lauda nurgani välja. Vanasti olid lauda taga kraavid, see oli kõik savine maa. Seda, kus hobusekoppel oli, seda ei teadnud keegi, et see karstiala on. Seda ei peetud viljakaks maaks. Tõnuri karjamaa läks alla magistraalkraavini välja, üle praeguse suure tee. Karjatati lambaid, lehmi, hobuseid. Lammaste osa oli see kadakane maa. Siis ei tulnud lammastel valgelihastõbe. Kui tulime Siberist tagasi, oli kolhoos maaparanduse ära teinud. Üle uue tee kuni magistraalkraavini tehti maaparandus kuni Tubakani välja. See osa, mis Määru juures on, ei läinud maaparanduse alla. Põrguaugu ääres oli maaparandus tegemata. Määru Annil olid vägevad lambad. Meie viisime omad lambad Äävartile, kus oli jälle kadakavõsa. Kui sinna ei viinud, surid talvel välja. Hobused olid lauda taga. Lehmad käisid Määru ja Leisu vahelt metsa alla välja üle suure kraavi. Vanasti karjamaid ei niidetud. Kui ristikupõld oli tehtud, viidi loomad pärast ädala peale köide (Ants Vaasma järgi).
 
Kabala ümbruses on mitmeid huvitavaid paiku
 
Kabala ümbruse külad on vanad ja asustuse ajalugu ilmselt väga pikk. Siin leidub ka kultusekive ja kivikalmeid (3). Kurla külas Umbsaare talu vastas põllu peal on iidne kivikalme. Kurlast lõuna pool Kõo vallas on kuulus Uduallikas — muistne ohverdamise paik. Kui Kalevipojaga seotud kohtadest veel kõnelda, siis Alg-Kalevipojas mainitud koobast otsiti esialgu Kurla küla Põrgu talu juurest, kuid seal suuri karsti- nähtusi ei ole (talu nimi on tulnud tõenäoliselt lubjapõletamisahjudest), (Heinsalu 1987). Karstiala idapoolseks jätkuks on 0,6 ha suurune Kihu puisniit ja ca 7 ha suurune Punassaare puisniit, mis ulatub Paia–Viljandi maanteest ligi 0,6 km kirde suunas. Ala idaservale jäävas endises Kurla koolimajas sündis 22. märtsil 1886. a kunagine riigivanem August Rei ning siit sai alguse tema koolitee (Järvamaa kodulehekülg).
 
MÄÄRU KAITSEALA
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Joonis 5. Määru karstiväli on loodushoiuala.
Määru karstiväli kavatsetakse kaitse alla võtta
Määru kaitseala ehk teisisõnu Määru karstiväli on Kurla karstialast see kõige huvitavama osa, mis 1987. aasta Järva Teatajas ilmunud artikli andmetel kavatseti Paide Rajooni TK eestvedamisel looduskaitse alla võtta (Heinsalu 1987). Artiklis on kirjas: Seal ei tohiks reljeefi muuta, hooneid rajada, kive koristada või neid sinna kuhjata ega teha muud karstivorme ja nende ümbrust rikkuvat.
 
Poollooduslik kooslus
Määru kaitseala taimkatte kasvukoha tüüp: 2.1.4.2. niiske puisaruniit. Jaanus Paali, Eesti taimkatte kasvukohatüüpide klassifikatsioon (Olavi Randveri andmetel). Elupaiga tüüp: 6510 aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga. Loodusdirektiiv (Olavi Randveri andmetel). Kohalikud elanikud armastavad korjata väriheina ja ravimtaimeks naistepuna.
 
 
Seadus sätestab Määru hoiuala
 
2001. aasta märtsiks esitasid keskkonnateenistused, mehitatud kaitsealad ja looduskaitse eksperdid oma ettepanekud Keskkonnaministeeriumile potentsiaalsete NATURA 2000 alade väljavalimiseks. NATURA 2000 on Euroopa Liidu looduskaitsealade võrgustik, mis koosneb linnuhoiualadest ja loodushoiualadest. Loodushoiualad luuakse nn loodusdirektiivis loetletud elupaigatüüpide, looma- ja taimeliikide kaitseks (Järvamaa keskkonnateenistuse kodulehekülg, b). Samal aastal Keskkonnaministeeriumi tellimusel toimunud inventuuride ja NATURA 2000 alade väljavalimise töörühma otsuse põhjal on nimetatud ka Määru kaitseala potentsiaalsete NATURA 2000 alade nimekirjas. Potentsiaalsete NATURA 2000 alade kaitseks väljaspool olemasolevaid kaitsealasid alustati 2001. aastal pool-looduslike koosluste hooldamiseks maahooldustoetuste maksmist. Maahooldustoetuste süsteemi korraldamise käigus saadud kogemus näitas, et seoses väiketootmise vähenemisega kaob ka inimeste huvi pool-looduslike koosluste niitmise ja karjatamise vastu. Sellest tulenevalt kaotab lähitulevikus oma väärtuse suur osa Järvamaal veel säilinud niitudest ka siis, kui riik jätkab praegusel tasemel toetuste maksmist (Järvamaa keskkonnateenistuse kodulehekülg, a). Aastast 2004 kuulub ala Määru loodusalana Natura 2000 võrgustikku. Hoiualad kinnitati 8. septembri 2005. a määrusega nr 234. Seadus sätestab Määru hoiuala, mille kaitse-eemärk on elupaigatüüpide – lubjavaesel mullal esinevate liigirikaste niitude (6270*) ning aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga niitude (6510) kaitse (Hoiualade...). LISA 2. Määru kaitseala kaart (Olavi Randveri andmetel).
 
Juhised käitumiseks Määru hoiualal
Üldjuhul ei nõuta Natura-aladel ranget kaitsekorda ega keelata majandustegevust täielikult. Teatud juhtudel, näiteks niitude ja puiskarjamaade säilimiseks, on niitmine või karjatamine lausa vajalik. Kindel on see, et kaitseabinõud peavad ära hoidma oluliste elupaigatüüpide ja liikide elupaikade kahjustamise ning mitte sisaldama ülemääraseid kitsendusi. Kui Natura-alal või selle läheduses soovitakse ette võtta midagi niisugust, mis avaldab mõju alal asuvatele loodusväärtustele, tuleb hinnata sellise tegevuse mõju keskkonnale. Eestis on võrreldes arenenumate Euroopa riikidega säilinud palju rikkumata loodust. Samas ei tunne loodus riigipiire ning meie loodus on nii eestimaalaste kui ka kõigi teiste ühine vara, mille säilimisest on Euroopa Liit huvitatud ning mille säilimist ollakse ka rahaliselt valmis toetama (Järvamaa keskkonnateenistuse kodulehekülg, b). Looduskaitseseaduse järgi on hoiuala elupaikade ja kasvukohtade kaitseks määratud ala, mille säilimise tagamiseks keelatakse ala soodsat seisundit kahjustavad tegevused. Hoiualadel on inimestel lubatud viibida, kuid keelatud on kaitstavate elupaikade ja kasvukohtade hävitamine, kaitstavate liikide oluline häirimine ning nende soodsa seisundi ohtu seadmine. Valitsuse otsuse kohaselt tagatakse määrusega võimalus säilitada ja tutvustada Kesk-Eesti looduse eripära ning kaitsta väärtuslikke kooslusi, taime- ja loomaliike ning pärandkultuurmaastikke (Veri 2005).
KOKKUVÕTE
 
Kokkuvõttes on tahtmine öelda, et antud töö kirjutamine oli huvitav ja hariv. Abiks olid mitmed ametnikud, sõbrad ja pereliikmed. Siinkohal tahan neid tänada.
 
Kurla karstiala kohta on enim kirjutisi ilmunud 1987. aastal, kui TA Geoloogia Instituudi vanemteaduril Ülo Heinsalul tekkis sügavam huvi uurida, kus ikka on see paik, millest Alg-Kalevipojas kõneldakse kui põrgukohast. Abiks oli tal sellel teekonnal Kabala kauaaegne kultuuritöötaja ja hea kodukandi tundja August Pärl, kes on ka ise Kurla külast Juhani talust pärit. Kahjuks on see mees juba aastaid tagasi manalateele läinud ning kui meil on tahtmist teema kohta veel materjali koguda, tuleks tegeleda nende inimeste küsitlemisega, kes veel elus on ja asja kohta üht- teist kõnelda oskavad.
 
Edaspidi võiks eelkõige koduloolistel eesmärkidel küsitleda veel Vello Jõelood, kes on erialalt melioraator ning Määru taluga seotud sugulussidemete kaudu. Samuti Valve Reid, Kihu talu peretütart. Arvatavasti teab üht-teist huvitavat lisada ka Pilistvere koguduse emeriitõpetaja Vello Salum, kes on samuti erialalt maaparandaja. Tasub uurida, kas ka Viljandimaa lehes Sakala on teemakohast materjali avaldatud. On ju Kurla küla varasematel aegadel kuulunud Pilistvere kihelkonda, seega endise Viljandimaa osa. Võimalik, et sellega tegeletakse edasi, kuna Kurla ja Meossaare külade seltsing on võtnud südameasjaks koduloolise materjali kogumise ja selle avalikustamise külade veebilehel.
 
Koostaja Tiina Lohur.
KASUTATUD KIRJANDUS
Eesti ürglooduse raamat. 5. osa: Järva Maakond. Eesti TA Geoloogia Instituut. Tallinn 1991. Käsikiri Järvamaa keskkonnateenistuses.
 
Heinsalu, Ü. „Kalevipoja” põrguavad Kabalas on leitud. // Eesti Loodus, 1987, 11, lk 740...743.
 
Hoiualade kaitse alla võtmine Järva maakonnas
Kättesaadav: http://estlex.ee/estlex/kehtivad/AktDisplay.jsp?id=71389&akt_id=71389
(18.10.2006).
 
Järvamaa Keskkonnateenistuse kodulehekülg, a. Info 1998–2001. Kaitsealad ja kaitsealused looduse üksikobjektid.
Kättesaadav:
http://jarva.envir.ee/?id=lkinfo&m=lk&p=yy
(18.10.2006).
 
Järvamaa Keskkonnateenistuse kodulehekülg, b. Olavi Randver. Natura 2000. 17. mai 2002
Kättesaadav:
http://jarva.envir.ee/?id=artkkl2_4&m=art&p=yyb
(18.10.2006).
 
Järvamaa kodulehekülg. Järvamaa maastikud. Kurla Karstiala 19. september 2003
Kättesaadav:
http://www.jarva.ee/?action=article&CatID=954&ArtID=3383
(18.10.2006).
 
 
Randver, O. Vestlus Järvamaa Keskkonnateenistuse looduskaitse peaspetsialisti Olavi Randveriga 18. oktoobril 2006.
 
Vaasma, Ants (s. 1939, elukoht: Tõnuri talu, Kurla küla, Türi vald, Järvamaa). Üleskirjutatud töö koostaja poolt 24. oktoobril, 2006.
 
 
Veri, R. Valitsus muutis 300 hektarit Järvamaast loodushoiualadeks. O.Randveri intervjuu KUMA raadiole 8. septembril 2005.
Kättesaadav:
http://www.kuma.ee/index.php?lang=est&main_id=135&id=198)
(18.10.2006).
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
(Eesti Ürglooduse raamat. 5. osa)
LISA2. Määru kaitseala kaart.
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Olavi Randveri andmetel.