You are here

Meenutusi Mulgimaa metsavendade radadelt - Ants Lohur

Submitted by Heli on 1 March, 2009 - 12:41

21.08.2004 ajaleht "Sakala"
Vello Vilpsaar, rahvuslane 
 
1953. aasta 14. veebruaril vangistati mind ja teisi Abja Keskkooli õpilasi nõukogudevastasesse organisatsiooni kuulumise ja tegevuse eest, mis nägi ette kümme aastat sunnitööd. Olin siis 17-aastane.
Meid paigutati Pärnu vanglasse. Minu kongikaaslane oli tol ajal 23-aastane Ants Lohur, kes kuulus Eesti ajakirjandusest tuntud Kase Ärni metsavendade salka.
Kase Ärni elas Karksi-Nuia lähistel. 1949. aastal küüditati Ärni abikaasa koos kaheaastase tütrega Siberisse. Selle peale läks Ärni metsa ja elas seal metsavennaelu ning asutas metsas väikese vastupanugrupi.
1952. aasta suvel kavatsesid Kase Ärni ja Lohuri Ants minna Võhma kanti. Teel Võhmasse peatusid nad öösel Taagepera kandis asuvas ajutises punkris, sest sadas peent seenevihma. Tol ajal ei teadnud nad, et punkri oli avastanud kohalik metsavaht või metskonna töötaja ja sellest NKVD-le teatanud.
 
Ärni ja Ants punkris
Punkri juurde jõudsid Ärni ja Ants kella kahe-kolme paiku öösel. Punkrisse sisenedes nägid nad kohe, et põrandal olid paberossi Belamor konid. Et kõik Kase Ärni salga liikmed suitsetasid sigarette, oli kohe selge, et punkris on käinud keegi võõras. Ants ütles Ärnile, et lähme siit kohe ära, kuid Ärni vastas, et kes nüüd vihmaga ikka tuleb ja kui sadu lõpeb, lähme edasi.
Nad olid punkris viibinud umbes tunni, kui Ants kuulis oksa praksatusega sarnanevat häält ja ütles Ärnile, et lähme ära. Ärni aga seda praksatust ei kuulnud ja vastas, et kui vihm lakkab, lähme kohe minema. Natuke hiljem käis teine praksatus, mida kuulis ka Ärni. Seepeale hüppasid mõlemad välja.
Kohe, kui nad punkrist välja said, ilmus nende ette üks julgeolekumees automaadiga ja käratas: «Käed üles!» Õnneks oli automaadil tõrge. Ärni ja Ants seisatasid viivuks, käed ümber püstolipära, siis aga jooksid mõlemad eri suunas minema.
Kohe avati metsast nende pihta marutuli. Antsu päästis see, et tõrkuva automaadiga mees oli jäänud tema ja ründava aheliku vahele. Ta vaatas kõrvale ja nägi, et Ärni tuikus joostes.
Ants jooksis edasi, ümberringi vingusid kuulid, kuni ta jalg takerdus metsa ääres tuulest maha murtud tiheda kuuse okstesse.
Ants varjas end mahalangenud puu võras ja teda jälitav ahelik jooksis temast mööda. Kohe metsa ääres oli rukkipõld. Kui püüdjad oli kaugenenud, peitis Ants end rukkipõllu sisse, kus ta redutas järgmise hommikuni.
Ants Lohur oli Virumaa poiss. Tema isa, kes töötas õpetajana ja oli kuulunud Kaitseliitu, vangistati 1941. aastal. Ema koos nelja-aastase õe ja kümneaastase Antsuga küüditati Siberisse. Isa suri vangilaagris, ema ja õde surid Siberis nälga. Ants ise koos ühe teise eesti poisiga elatus Siberi metsaandidest.
1947. aastal õnnestus Antsul koos Lätist evakueeritute e eloniga Eestisse tagasi pääseda ja Abja Tarbijate Kooperatiivis transporditöölisena ametisse asuda. Abjas heitis mehele silma temast 20 aastat vanem naiskommunist, kes ähvardas Antsu Siberisse tagasi saata, kui ta temaga ei abiellu. Et mõlemad variandid olid Antsule vastuvõetamatud, varjus ta metsa, kus hiljem Kase Ärni salgaga ühines.
 
 
Pruudilkäik tõi surma
Kase Ärni surmast rääkis Ants, et Ärnil olnud ühes talus pruut. NKVD oli aga sellest teada saanud ja tallu varitsuse seadnud. Kui Kase Ärni järjekordselt oma pruuti külastada tahtis, lasid julgeolekumehed ta läbi akna maha. Nii hukkus 1950. aastate üks legendaarne Nuia ja Abja ümbruses tegutsenud metsavend.
Pärast Kase Ärni surma jätkas Ants Lohur koos Oja Lembituga metsavennaelu 1953. aasta jaanuarini. Antsul oli tuttav Kaarlis elav perekond Puidet. Kaks nädalat enne tabamist oli Ants näinud unes, et ta oli Puidetite talus ja seal oli läbiotsimine. Unes varjus Ants Lohur läbiotsimise ajal Puidetite ahju ja sealt teda ei leitud.
 
 
Ants Lohuri unenägu ei läinud täide
1953. aasta jaanuaris ööbis Ants Lohur jälle Puidetite juures. Kella kolme-nelja paiku hommikul klopiti ukse taga ja nõuti sisselaskmist, sest Puidetid varjavat bandiite.
Ants hüppas kohe voodist välja ja piilus kardinate vahelt õue. Oli täiskuuöö ja aknast oli selgesti näha lumel lebav haaranguliste ahelik ja kaks kuulipildujat, mis sihtisid maja ustele ja akendele.
Antsul oli kaasas kaks käsigranaati ja püstol. Esialgu mõtles ta, et viskab käsigranaadid akna kaudu aheliku suunas ja püüab põgeneda, kuid samas leidis, et siis avatakse majale kuulipildujatuli ja tapetakse kogu pererahvas. Seejärel meenus talle unenägu ja ta puges suurde leivaküpsetusahju.
Algul läkski kõik nagu unenäos. Maja otsiti läbi ja osa haarangulisi lahkus majast, kuid üks mees avas ahjuukse ja vaatas ahju. Et oli pime, ei näinud ta midagi ja kummardus uuesti, et võtta taskulampi. Niipea, kui ta valgusvihu ahju suunas, hüppas ta pantrihüppega selle juurest eemale ja hüüdis: «Bandiit, bandiit!». Kohe suunati ahjuuksest sisse kaks automaaditoru ja käsutati:»Käed üles!».
Meil oli Antsuga kokku lepitud, et pärast kohut annab ta kohtuotsusest teada vangla WC seinal. Pärast seda, kui Ants Lohur kohtusse viidi, ilmus kokkulepitud kohale märge 25 + 5.
Hiljuti kuulsin, et pärast vabanemist töötas Lohur Viljandi Elektrivõrkudes autojuhina, abiellus ja kolis Keilasse, kus ta suri kaks aastat tagasi.
 
 
Metsavennad ei röövinud talumehi
Tahaksin selle artikliga kummutada visalt levivat ja ajaloolist tõde moonutavat müüti, kus metsavendi püütakse näidata kui talupoegi terroriseerivaid bandiite. ETV-s on üpris sageli näidatud filmi «Tuulte pesa», kus näidatakse, kuidas metsavennad peksavad talunikku, kes ei tahtnud neile toidumoona anda.
Filmil ei saa olla kunstiväärtust, kui ta sihilikult ajaloolist tõde moonutab.
Ma ei taha öelda, et filmi ei tohiks näidata, kuid see peaks olema varustatud tekstiga, mis selgitab, millised stseenid moonutavad ajaloolist tõde ning et nende stseenide filmimine on otseselt seotud Nõukogude okupatsioonire?iimi nõudmistega.
Metsavendade võitlus oli suunatud nende vastu, kes tegid aktiivset koostööd okupatsioonire?iimiga või olid otseselt süüdi oma kaasmaalaste küüditamises. Neil aegadel esines ka lihtsatelt talumeestelt asjade röövimisi, kuid seda ei teinud metsavennad.