You are here

Raivo Kaik - Minu sünnikohast ja teistest taludest

Submitted by Heli on 12 January, 2010 - 19:58

1858.aastast pärit andmete järgi Laaneale talu veel olemas ei olnud. 1862. aastal saabus aga Viljandi kihelkonna Suure-Kõpu vallast Kabala valda koos naise ja pojaga elama Peet Teiverlaur. Kuhu, pole täpselt teada. Ilmselt hakati tol ajal teedest eemal metsas oja kaldal vastu Imavere valla piiri talu rajama. Nimi Laaneale viitab metsale. Metsale viitavad ilmselt ka naabruses asuvad talunimed. Üle oja Eistvere külas on Laanevälja, kus elavad Merilad. Kaugemal üle heinamaade ja läbi metsa olid Kurla küla talud Reinale ja Tikutale. Pilistvere kiriku sünniregistri järgi sündis Peet ja Liisa Teiverlauril Kurla külas Laaneale talus 21.veebruaril 1867.aastal tütar Liisa. Järelikult oli talu selleks ajaks juba olemas. On ka teada, et see osteti mõisalt päriseks, kuid millal täpselt, ei tea. Liisa abiellus 1884.aasta  11.märtsil vanemate kodukohast Suure-Kõpu vallast pärit Mihkel Johansoniga (hilisem nimekuju Juhanson). On ka andmeid, et 24.03.1873.a saabus Suure-Kõpu vallast Kabala valda elama Jüri Teiverlaur (sündinud 17.05.1853), kes oli sugulane, aga kuidas, selle kohta pole andmeid. Pärimuse järgi aidanud ta talu üles ehitada. Lahkus vallast tagasi kodukohta 1883.a.
 
 
Mihkel ja Liisa Johansonil (np Teiverlaur sündis 02.02.1887.a poeg Jaan (minu vanaisa) Kõik enne 1918.a kuupäevad on vana kalendri järgi, mis sel ajal Tsaari-Venemaal kehtis. Jaan ristiti 01.03.1887 ja vaderiteks olid Jaan Lutrus, Hans Lutrus ja An Lutrus. Viimased olid pärit ilmselt Eistvere külast. Kunagi enne Teist maailmasõda oli olemas nn Lutruse kõrts, vana maanteed mööda Umbsaare talust Eistvere poole edasi. Ise mäletan veel aega, mil seal olid alles ainult varemed ja nende kõrval kivipurustaja, millega hoone seintest kive võeti ning teele vajalikuks killustikuks purustati. 1944.a oli seal grupp Saksa sõdureid õues kaarti mänginud. Tulnud Vene lennuk ja visanud nende keskele pommi. Kõik saanud surma. Pererahvas viidi peale sõda Siberisse. Keegi järeltulijatest jäänudki sinna elama.
 
 
Enne Jaani oli sündinud veel tütar Mari (08.05.1885), kes suri väikelapsena 02.06.1886.a. Peale Jaani sündi läksid Mihkel ja Liisa koos lapsega ära Viljandi kihelkonna Päri mõisa ja elasid seal ilmselt 2-3 aastat. Tallu jäid  vanemad. 11.märtsil 1892.a keskpäeval sündis aga Kurla küla Laaneale talus neil tütar Ann Johanson (hiljem Pent). Järelikult olid nad siis tagasi. Sünni registreerimisel pandi isegi kirja, millisel päeva osal laps sündis. 14.augustil 1896.a sündis tütar Ano. Pilistvere kiriku surnute registrist 1897.aasta kohta leiame väga palju leetritesse surnuid. Järelikult möllas  see haigus sel ajal epideemiana. Sama aasta 11.aprillil suri sellesse Liisa Juhanson 30 aasta vanuses. Kolm päeva hiljem suri samal põhjusel pisitütar Ano. Nad maeti koos Pilistvere kalmistule 17.aprillil 1897.a. Kuni seniajani ei teadnud mina ega keegi järeltulijatest, et Liisa maeti sinna koos lapsega. Me ei teadnud isegi oma vaarema nime, st et ta Liisa oli. Teadsime, et sinna on maetud vanaisa ema ja kõik. Kui vanaisa Jaan Juhanson 27.06.1956.a suri, oli tema sooviks, et ta saaks maetud ema sülle, kuna ta oli kaotanud ta juba kümneaastaselt. Sellest oli möödunud 59 aastat. Hauda kaevasid tol ajal minu isa Bernhard Kaik ja naabrimees Juhan Mölder Aasu talust. Nad kaevanud, kuni tulid välja mõned luud, juuksed ja kirstulaudade tükid. Matsid luud haua põhja ja vanaisa maeti peale. Et sinna oli ka laps maetud, ei teadnud minu vanaema ega ka ema. Tema sündis ju tegelikult 28 aastat peale oma vanaema surma. Vähemalt sellest kunagi ei räägitud. Sain selle teada alles nüüd tolleaegseid venekeelseid kirikudokumente uurides. Mihkel Juhanson lahkus hiljem kodukohta Kõpu valda ja suri seal 1924.a ning on maetud Kõpu kalmistule. Ilmselt käidi Laanealest sealkandis mõnedki korrad külas. Ema rääkis kord  terve päeva kestnud sõidust Kõpu sugulaste poole. Üks päev oldud seal ning kolmandal päeval tuldud tagasi. Käidi ju siis hobusega ja reisimine oli väga vaevaline ning aeganõudev. Talvel oli see isegi kergem, kui just väga karmi pakast ei olnud. Me ei suuda praegu ettegi kujutada, et mõnekümne kilomeetri läbimiseks võib nii kaua aega minna. Siia ehk huvitav vahepala.
 
 
1987.a olin kursustel tolleaegses Leningradis ning siis viidi meid ühel päeval Gatšinasse. Tutvustati sealse linna täitevkomitee tegemisi ning Paul I lossi. Küllap ei tahtnud kohalikud meiesugustega eriti aega viita. Kursuslased olid tervest tolleaegsest Nõukogude Liidu loodepiirkonnast Leedust Komini. Grupis, mis läks Gatšinasse, olin mina ainus eestlane. Lõunale viidi Siverskojesse kunagisse teeäärsesse hobupostijaama. Seal selgitati, et see olnud koht, mida Puškin Mihhailovskojesse sõites 14 korda läbinud. Vahel puhanud seal. See olnud koht, kus esimest korda Peterburist Pihkvasse siirduva postitõlla ees olevaid hobuseid vahetatud. Talvel jõutud postitõllaga tuhatnelja sõites Peterburist ühe päevaga Pihkvasse. Selle järgi ei olnud need reisimise kiirused siis midagi nii aeglased. Tõsi, seda said endale lubada ainult rikkad nagu Puškin, kelle kaardimänguvõladki vene tsaar kinni maksis. Nõukogude ajal räägiti tegelikult tema hirmsast tagakiusamisest.
 
 
Laaneales kasvasid üles Jaan ja Ann. Ilmselt hakati juba varakult mõtlema uute paremate taluhoonete ehitamisele. Hariti ka põllumaad juurde. 1920.aastal, mil Jaan abiellus minu vanaema Aliide Kalega (hiljem Juhanson), olnud seal põldu umbes kuus hektarit. Praeguse elumaja taga oja poole olnud ainult kivine karjamaa. 1914.a olid aga kerkinud maakivist lauda müürid. Selline aastaarv oli seinal kuni lauda lammutamiseni. Laudale ehitati ülalt kaarjad telliskividega raamitud aknad ja kahe poolega kalasabakujuliselt voodrilaudadega vooderdatud uks. Sel ajal võis see päris uudne välja näha. Jaan Juhanson oli olnud ka Esimeses maailmasõjas. Millal ta sinna sattus, täpselt ei tea, kuid räägiti Vologda kandi, kus ta oli mõni aeg olnud, sääseparvedest ning mitmekuulisest sügisesest  kaevikutes ligunemisest Volõõnias Austria-Ungari rindel 1916.a. 1920.a abiellus ta Aliide Kalega, kelle sünnikoht oli hoopis Vana-Põltsamaa vallas. Otse üle oja olid aga Imavere valla talude heinamaad ja kohe Laaneale maade kõrval Pilul asuva Maasika talu oma. Vanaema Aliide õde oli abielus Mihkel Hirvega, kes oli selle talu omanik ning ta ise elas peale sõdasid ka seal. Ju nad siis heinamaal kokku said. Maasikale on tegelikult 7-8 kilomeetrit.
 
Üldse oli tol ajal palju talude põhikruntidest eemal asuvaid heinamaid. Praegusest talu elumajast otsejoones põhja poole läheb endise Kabala ja Imavere valla piir Seal asuv suur kivi on tegelikult otse kahe valla piiril. Piirist vasakule jäid Kurla küla talude heinamaad. Esimene peale metsast väljumist oli Mullikjaani heinamaa. Heinamaad olid seal veel Videviku, Sepa ja Juhani talul. Mäletan veel üht palkidest ehitatud küüni. Öeldi, et see on Juhani küün. Vastu Reinale talu metsa oli selle talu heinamaa. Metsas oli ojale ehitatud nn lambasild. Mõlemale kaldale oli hulk kive kuhjatud ja vahele ule vee tehtud puust sild. Sellest üle oli tõepoolest Videviku heinamaale aetud lambaid. Mina mäletan aega, mil puust silda enam ei olnud. Olid aga kivised kaldad ja ka oja keskel oli palju kive. Nende all pesitsesid lutsud. Püüdsin neid sealt mitmel korral ise. Ainsaks püügivahendiks oli tavaline kahvel.
 
Eelmisel Eesti ajal jätkus talus ehitamine. Aida alusmüüril on aastaarv 1925. Sama aasta 4.veebruaril sündis tallu tütar Helmi, minu ema. 1930.a oli valminud lauda otsa risti suur laudadest küün ning 1934.a olid valmis saanud elumaja esimese osa ja sellega kokku ehitatud hobusetalli maakivist müürid. Ka põldu hariti juurde. Kõik kivid, mida ehituseks vajati, saadi oma põldudelt. Suuremad lõhati lõhkeainega ja on teada, et seda tööd tegi hilisemal ajal tuntud lõõtspillimängija Ants Kütt. 1939.a talumajapidamise loendusaktist saame teada, et talul oli maad veidi üle 27 hektari, sellest lahustükina üle nelja hektari heinamaad. See asus nn küla all ehk Tõnuri talust  nn Altnurga poole soisel heinamaal. Põldu oli 10 ha, peale seda aiamaa ja ehituste all olev maa ning ülejäänu on kirjas kõik karjamaana, kuigi seal oli päris palju paksu metsa. Kogu metsa kasutatigi tol ajal karjamaana. See oli lõpuks okastraadiga ümbritsetud ning seal karjatati loomi  Lisaks on sellel lehel näidatud väga tähtis näitaja, kaugus lähimast sadamast või raudteejaamast. See oli tol ajal  arvestatav transport. Laanealest oli Võhma raudteejaama 14 kilomeetrit. Olid kirjas ka loomad ja hooned. Tol ajal oli talus 6 lehma ja üks pull ning 2 mullikat. Peale selle sead, lambad ja kanad. Hobuseid oli kolm. Hoonetest oli valmis saanud ka elumaja puitosa. Kokku 7 tuba. Aastaid oli talus tööl olnud üks teenija. Varem oli abis olnud vanaema venna tütar Magda Kale (Alles). Hiljem töötas mitu aastat Marta Kulu (Mölder), kes abiellus Aasu talu perepoja Juhan Möldriga. Seejärel kolm aastat Saaremaalt pärit Ada Püüa. Viimane on tema nimi peale abiellumist. Tema neiupõlvenime ma ei tea. Ta oli Saaremaalt mandrile tulnud juba kuueteist aasta vanuselt. Olnud esialgu ühes Kabala lähedal asuvas talus. Tema jutu järgi, mida ta rääkis kaheksakümnendatel aastatel, oli  peremees väga ihne olnud. Läinud hommikul naisega kodust välja ja öelnud, vaadaku tüdruk ise, kust süüa saab. Samal ajal pannud aga sahvriukse lukku ja võtnud võtme kaasa. Pole tahtnud ka eelnevalt kokku lepitud palka maksta, kuna tüdruk olevat liiga laisk. Minu vanaisa olevat ta sealt lausa päästnud. Laaneales lastud hommikuti kauem magadagi. Talus polegi olnud kogu aeg meeletut kiirustamist nagu eelnevas. Samas jõutud aga kõigi töödega õigel ajal valmis. Tema jaoks olnud üldse kuidagi rahulik elu. Teenijat peetud oma tütrega samaväärseks. Kurla koolimajas oli tegutsenud perenaiste ring, kust temagi oli taluteenijana osa võtnud. Need olnud seal toredad aastad, nagu ta 1986.a meenutas. Meessulast pole aasta läbi olnud. Suuremate hooajatööde ajal kasutatud suvilisi. Nii niitnud mitmel suvel heina Juhan Möldri vend Elmar. Appi kutsutud ka sugulasi, kus peredes rohkem tööjõudu. Nende seas olnud näiteks Voldemar Kale (vanaema vennapoeg) jt. Ka elumaja ning hobusetalli kivist müüride ehitamiseks palgati lisatööjõudu. Ühel suvel töötasid talus Setumaa venelased.    
 
 
Talust endast oli aga välja pääseda raskem kui mujalt. Läbi Umbsaare metsa viis porine vankritee. Mäletan ise kooliaega, mil sealt pimedatel sügispäevadel läbi sai käidud. Tee kohal olid puude ladvad kahelt poolt koos. Enne Umbsaare talu hooneid oli vana hävinud kraav, kust üle minemiseks üksteisest eemal asuvad suured kivid. Vankriga minnes oli vesi tavaliselt poolde rummu. Teatakse ka lugu, mil vanaisal oli tulnud koos veega purikas (haug) vankrisse. Vanaisa oli seda teed väga tihti kuuseokstega täitnud. Teine tee, kust välja sai, oli Aasu kaudu, kuid sealgi oli ees soine heinamaa, mis kevaditi oli lausa üle ujutatud. Maantee oli talust kaugel Umbsaare talu juures. Talust Eistvere poole Imavere valla maadel olid sealsete talude heinamaad. Kevaditi ujutas oja need tavaliselt üle. Autoga taluni saada võis ainult väga kuival suvel või hilissügisel, kui maa külmunud. Praegune maantee, mis üle talu põldude kulgeb, ehitati 1965-1966.a.
 
 
Talu piim viidi Pilistvere meiereisse. Igal aastal kasvatati ka mõni peekonsiga, mis realiseeriti Võhma Eksporttapamajja. Talus kasvatati müügiks ka kartulit. Eistvere mõisas töötas kuni 1940.aastani viinavabrik, mille omanikuks oli parun,  kes lahkus Eestist 1939/1940 aasta talvel Umsiedlungi korras  Hitleri kutsel Saksamaale. Igal aastal viidud sinna mitu vankrikoormat kartuleid. Lisaks sellele kasvatas vanaisa aegajalt mõne hobuse, mida müüa. Tal olnud selleks hea käsi ja see õnnestunud. Üldiselt oli raha ikkagi napilt. Toit saadi põhiliselt oma talust kätte ja võib isegi öelda, et oldi naturaalmajapidamisel. Poest toodi ainult soola, suhkrut ja heeringat. Muu saadi kõik oma põldudelt ja loomadelt. Mõnikord toodi poest ka pudel viina, mida tarvitati külalistega või tähistati koos abilistega mõne töö lõppu. Vanaisa valmistas sageli ka lahjat koduõlut. Isegi osa riiet valmistati tol ajal veel kodus. Villa käidi lõngaks ketramas Suure-Jaani lähedal Pelda villaveskis, aga kangas kooti kodus telgedel. Terad jahvatati jahuks Pilistvere jahuveskis, mis viiekümnendate aastate lõpupoole maha põles. Jämedamat jahu jahvatati ka Tõnuri talus olevas tuuleveskis. Vajalikud küttepuud ja haod saadi oma metsast ning lisaks ka osa laudadeks vajalikke palke ning muid tarbepuid. Tööde kergendamiseks osteti tallu mitmeid hobujõul töötavaid põllumajandusmasinaid. Olid olemas heinaniidumasin, looreha ja kartulivõtmismasin. Vilja masindamiseks oli külas grupi talude peale üks viljapeksumasin.
 
Siiski sooviti, et järnev põlvkond saaks enam kooliharidust. Ema oli läinud peale Pilistvere algkooli lõpetamist õppima Türi Gümnaasiumi. Õpingud katkesid sõja ajal. Sel ajal õppis ta Lõhaveres asunud kodumajanduskoolis ja omandas sealt hulgaliselt oskusi, mida ta ka hiljem kasutas. Näiteks kutsuti teda sageli pidu- ja peielaudade jaoks toitu valmistama. Samuti oskas ta teha erinevat liiki käsitööd: kardinaid heegeldada, kindaid, sokke, kampsuneid kududa, kangast ja vaipu kududa jne.
 
 
Sõja ajal oli talu siiski sattunud sõjakeerisesse. 1944.a kees Imaveres äge sõjategevus. Mürsud lennanud üle talu. Kusagil Taadikveres olnud suurtükipatarei. Loomad aetud metsa ja ise varjutud hobusetalli kivimüüride vahele. Enne sõda ostetud poest suur tünn heeringaid. Mäletan, et seda suurt puust tünni kasutati hiljem kapsaste hapendamiseks. Samuti ostetud 200 liitrine vaat petrooleumi ja mitu suurt kotti soola. Soola oli nii palju, et seda kasutati veel viiekümnendate aastate alguses liha soolamiseks.  Saksa ajal valmistanud vanaisa ka puskarit. Tegi seda oja ääres paekividest laotud pisikeses kuuris. See oli tegelikult ka siis keelatud.
 
 
1944.a hilissuvel ja sügisel, kui sõda jälle Eestisse jõudis, olid talus varjul mitmed mehed, nende seas ka minu isa, kes varjas ennast mobilisatsiooni eest. Saksa sõjaväest oli ta pääsenud, kuna oli vormistatud Kabalas oleva Kotisopi talu omanikuks. Sealt oli pärit minu vanaema Marie Kaik (np Raadik). Ise elas ta koos vanaisaga Eistveres Möldrivälja talus ja see oli enamasti rentnikele välja antud. Tegelikult oli seal ainult paar ha põldu ja natuke soist heinamaad. Õiget talumõõtu ta välja ei andnud. Venelased aga talude omanikest ei hoolinud ning mobiliseeriti kõik. Veel peale sõdagi oli tema peidupaigaks talu elumaja teise korruse väljaehituse peal olev katusealune laudadest punker. Hiljem õnnestus tal ennast legaliseerida ning jõululaupäeval 1945.a minu vanemad laualatati. Emal olnud Leili Vaasmaalt laenatud loor peas.
 
 
Talu peeti edasi ning kolhoosi minnes 1949.a läksid sinna kolm hobust ja kolm lehma ning lisaks põllutööriistu ja hooned peale elumaja. Vanaisa talitas noorhobuseid ehk sälgusid. Nende talliks sai talu laut. Oma loomad tuli panna maja otsas olevasse hobusetalli. Loomulikult olid otse elumaja otsas olevas ruumis hobused kohasemad loomad. Nad ei eraldanud nii palju virtsa kui lehmad ja sead. Vanaisa õpetas neist sälgudest mõne ka tööhobuseks välja. Veel viiekümnendate esimesel poolel pandi endisele laudale uus katus ja hoone taga olevasse salvkaevu põhja puuriti sügav puurkaev. Lapiti ka küüni katust. Metsa taga olevad talude heinamaad said hobuste karjamaaks. Suur territoorium piirati okastraataiaga. Ühel suvel murdis hunt kaks noort sälgu. Siis käis tolleaegne kolhoosi hobusefarmi juhataja Jaan Laos mitu päeva Juhani küünis istudes hunti jahtimas. Korjust ei puudutatud ning ta ootas seal hundi tagasitulekut. Hunt aga ei tulnudki. Korjused viis vanaisa Navestisse, kus oli rebasekasvandus. Kuna noored hobused olid päevad läbi karjamaal, saadeti mind koos vennaga tavaliselt keskpäeval vaatama, kas nad alles on. Hiljem hakkasime neid ka õhtuti koju ajama. Kord, kui koos emaga neid koju ajamas olime, kostus eemalt Reinale metsast hirmus röögatus. Mis see oli, ei tea, kuid hobused ehmusid ja jooksid tuhatnelja koduni välja. Hiljem kasutasime sama meetodit ka ise. Läksime põõsa taha ja röökisime. Hobused hakkasidki jooksma, kuid õige pea nad sellele enam ei reageerinud. Peale vanaisa surma talitas neid noori sälgusid mõne aasta ka minu ema. Seejärel lõpetati sälgude pidamine ning laut jäi tühjaks. Peagi lagunes katus ning lagi kukkus sisse. Maakivist müürid veeti kusagile uusehituse vundamendi täiteks.  Lisaks tegi vanaisa mitmesugust puutööd. Valmistas regesid, vankreid, lookasid, puutünne ja muud. Kolhoosist sai nende eest normipäevi ja peale ümberarvestamist nappi tasu. Palju väiksemaid asju tehti aga ka teene-teene vastu. Nä'iteks saadi Paemuru talust sepalt midagi rauast tehtut vastu. See naturaalmajapidamine eksisteeris edasi ka peale sõda. Alles viiekümnendate aastate lõpus hakati poest leiba ostma. Varem seda kolhoosnik poest ei saanudki. Näiteks toodi Kabala poodi leiba ainult tööliste ja teenistujate jaoks ning seda müüdi vastavalt nimekirjale.
 
 
Elekter ilmus külla 1960.aastal. Kui Kihule ehitati uus lehmalaut, oli see kolhoosis esimene, kus kasutati elektrilüpsi. See oli siis nii uudne asi, et meid viidi koolist seda vaatama. Naabrinaine Marta Mölder oli siis seal lüpsja ja ta näitas meile kõike.
Laaneale talusse veeti elektriliin alles 1964.a sügisel, ajal, kui mina olin juba keskkooli lõpetanud ja töötasin Adavere koolis õpetajana. Milline julgus ja pealehakkamine nii noorelt! Tegelikult tuli igal perel, kus elektrit sooviti, ise liin valmis teha ja kõik ise osta. Mäletan koos vennaga postiaukude kaevamist. Nii, nagu seda praegu tehakse, ei osanud siis keegi unistadagi. Varem oli alates viiekümnendate aastate keskpaigast olemas akudel töötav raadio. Aku sai aga mõne aja pärast tühjaks. Siis tuli see viia laadimisele. Viimast sai teha Paemuru talus, kus oli katusel tuulegeneraator. Need päevad, mil aku seal oli, tuli ilma läbi ajada. Ega akusidki saada ei olnud. Mäletan, et meil kasutati üht sektsiooni tanki akust. 
 
 
Kui kolhoosis koristati kuuekümnendatel aastatel kogu teravili kombainidega, siis kolhoosnike õue-aiamaadel kasvatatav vili, tavaliselt oder, masindati veel kümnendi lõpus viljapeksumasinaga. Viimastel aastatel hoiti seda masinat meie talu küünis ja toodi sealt vajaduse korral välja. Masinat ringiajava traktoriga töötas Johannes Silla Näksi talust. Mäletan, kui olin kord nädalavahetusel kodus käimas, käis J.Silla meil ja  hoiatas, et naaberkolhoosist himustatakse seda masinat ja ülemustel olevat selleks juba mingisugune kokkulepe sõlmitud. Tema palve oli,  kui keegi sealt uurima tuleb, öeldagu, et ilma temata ei vii seda masinat keegi ära ja pealegi polevat see üldse töökorras. Tegelikult töötas küll. Ta ütles ka, millega me siis oma otra peksma hakkame, kui see ka veel ära veetakse. Seekord jäi masin alles, kuid hiljem ta lagunes niigi ja küün tarvitati kütteks. Aida ostis ema kolhoosilt 150 rubla eest tagasi.
 
 
Viiekümnendate aastate alguses elas talus seitse inimest: Vanaisa Jaan Juhanson (14.02.1887 -27.06.1956), vanaema Aliide Juhanson (23.03.1892 -26.03.1974), ema Helmi Kaik (04.02.1925 -03.02.1986), isa Bernhard Kaik (27.01.1923 -29.07.1998), minu vend Rein (29.05.1947 -04.08.1983), mina (1946) ja vend Jüri (1951).
Alguses  arvati  talus olevat kaks leibkonda, st nagu sel ajal arvestati. Vanaisa-vanaema olid eraldi leibkond. Kasutati kahte kolhoosniku õue-aiamaad ning kokku võis olla kaks lehma. Muidugi võis enam olla ka muid loomi . Peale vanaisa surma jäi üks leibkond. Peale sõda hakati talus pidama ka mesilasi. Sellega alustas isa. Tema isa Hugo Kaik, kes elas Eistveres Möldrivälja talus, sai need oskused oma vennalt Paul Kaigilt (1896 -1982), kes oli peale Esimese maailmasõja järgseid segadusi ja sõdasid Krimmi elama jäänud. Tolleaegselt Nõukogude Venemaalt ei lastud enam kodumaale tagasi. Krimmis oli ta olnud sovhoosi mesinik. Tegelikult lasti küll, aga ainult lühikese perioodi jooksul. Tema ei olnud sellisest võimalusest isegi õigel ajal teada saanud. Tuli peale sõda Eestisse ja elas veidi aega koos perega vanaisa talus. Hiljem ehitas Viljandisse maja ning elas seal elu lõpuni.
 
 
Viiekümnendate teisel poolel oli neid üsna tulus pidada. Ühel aastal saadi 11-12 mesilasperelt 8-9 piimanõu täit mett, mis ära müüdi. Isa ostis siis pruugitud sõiduauto “Pobeda”. Tegelikult oli see mark juba siis tootmisest maas. Teda loeti aga äkki väga rikkaks meheks. Autot polnud sel ajal kellelgi. Tegelikult oli tema vennal “Moskvitš” ja ega ta ei tahtnud kehvem olla. Kuuekümnendate aastate teisel poolel läksid minu vanemad lahku ning isa asus elama Vändrasse, kus elas surmani. Mina kohtasin teda siis väga harva ja me ei suhelnud omavahel, kuna tema uus naine seda ei sallinud. Mina lahkusin kodust juba 1965.aastal. Töötasin õpetajana ja õppisin ülikoolis. Abiellusin Vigalast pärit Liia Kupitsaga. Pärnus elan alates 1968.aastast. Üheksa viimast aastat oli minu töökohaks Sisekaitseakadeemia. Olin politseikoolis töötav Sisekaitseakadeemia õppejõud. Alates 1.septembrist olen pensionil, annan individuaaltunde inglise keeles ja õpetan kursustel ning tõlgin vastavalt tellimustele. Mul on poeg ja kaks lapselast. Vend Rein võeti kuuekümnendate lõpus sõjaväkke ja Jüri läks ära Viljandimaale. Paar aastat elasid seal ainult ema ja vanaema. Rein tuli tagasi ning 1974.a suri vanaema Aliide. Rein töötas kodust eemal ning siis elas ema seal lühikest aega täiesti üksinda. Rein hukkus uppumise läbi. Peale vanaema surma kutsus ema Jüri koju elama ja ta elab seal tänaseni. Hakkas kaheksakümnendate lõpus talu taastama, kuid lõpetas sellega mõne aasta pärast, kuna sellega oli kulusid rohkem kui tulusid. Peale selle jäi ta naine invaliidiks. Jüri on tegelikult palgatööline ja kasutab maad ainult nii palju, kui oma kartuli ja juurvilja kasvatamiseks vaja. Ühtki looma peale kanade talus ei ole. Peab ka mesilasi.
 
 
Veidi ka naabertaludest, mille kohta ma midagi tean.
 Lähim naaber oli Alt-Aasu talu. Kolhoosi algusajal peeti sealses laudas mullikaid. Endine talu peremees Juhan Mölder ehitas selle sisemuse veel ajakohasemaks. Talitajaks oli Marta Mölder. Kolhoosniku pere oma loomi peeti maja otsas olevas kahes täielikult välja ehitamata toas. Ühest toast ehitati saun. Aeg-ajalt sai ka seal saunas käidud. Viiekümnendate aastate alguses elasid talus vanaperenaine Madli Mölder, kes suri 1954.a. Veel Juhan Mölder, Marta Mölder ja nende lapsed Vahur, Liivi, Villu ja Lembit. Kõik neist õppisid edasi ja lõpetasid keskkooli, mis oli tol ajal haruldus. Lausa imestati, et neli last lõpetavad keskkooli. Vahur läks sõjaväkke, omandas peale seda ohvitseri elukutse ja jäi elama Lätimaale Ventspilsi. Hiljem lõpetas Riia Polütehnilise Instituudi. Aitasin ise tal paar inglise keele kodust kontrolltööd ära teha. Hiljem töötas Läti Merelaevanduses. Liivi elab praegu Türil. Oli raamtukogutöötaja ja aastatid Türi metsakombinaadi ametiühingu komitee esimees. Villu lõpetas Tartu Ülikooli arstiteaduskonna ja jäi elama Tartusse. Temast sai nimekas veresoonte- ja südamekirurg. Kaitses Tartus meditsiinikandidaadi teadusliku kraadi. Hiljem, kui Tallinna Mustamäe Haigla juures avati südamekirurgia osakond, läks koos Toomas Sullinguga Tallinna. Sai Õismäele kolmetoalise korteri ning töötas aastaid Mustamäel. Kahjuks katkes tema elutee aga äkksurmaga 1997.a esimesel päeval. Käisin tema ärasaatmisel Mustamäe Haigla saalist ning seal öeldi ka, et tal olnud juba valmis ka doktoritöö. See jäi ainult kaitsmata. Noorem poeg Lembit elas Läänemaal Ristil ja suri juba 1994.a vähki. Marta Mölder elas viimased aastad Villu juures ja elas ta surmagi üle. Ise suri 1997.a aprillis ning nad maeti koos, Villu tuhastatuna ja ema kirstuga, Pilistvere kalmistule. Taluhooned müüdi hiljem võõrastele.
 
 
Teises Aasu talus, Mäe-Aasus elas Amanda Jürimaa oma poja Heino ja tütre Heljuga. Tema mees oli 1944.a Saksa sõjaväes teeninuna Tartu all surma saanud. Naine organiseeris tema äratoomise ja mattis ta Pilistvere kalmistule. Peale elumaja teisi hooneid ei kasutatud ja nad hävisid. Ait kasutati kolhoosi algaastatel kuivati kütteks. Lauda varemetele tehti siiski hiljem varjupaik oma lehmale. Heino oli hiljem Koeru sovhoosis peamehhaanik ja Helju elas Põltsamaal. 1956.a tuli Siberist tagasi Amanda vend Pearu Aasma, kes põdes mingit sealt saadud rasket haigust ja suri juba samal sügisel 39 aasta vanusena. Siberist tuli tagasi ka ema, kes oli jalutu ja suri 1964.a. Nad olid küüditatud oma kodukohast Pibarist.
 
 
Kooli talu asus endise Kurla kooli juures. Koolimaja oli sõjas hävinud ja sealne Vahtramäe pere elas pisikeses kuurist ümber ehitatud majakeses. Seal oli ainult 2 pisikest ruumi. Kokku oli neid seal neli, isa, ema ja kaks poega. Oli ka tütar, kuid see oli juba varem kodust lahkunud. Mõlemast pojast said kolhooside esimehed. Enne seda läbisid nad vastavad kursused. Lembit oli tolleaegse “Leninliku Tee” kolhoosi esimees mitu aastat. Ants suunati Türi lähedale Kirovi nim. kolhoosi, kus ta oli väga lühikest aega. Tuli ära ja rääkis küla peal, et sellisest varastamisest, mis seal oli, tema üle ei ole ja jagu ei saa. Tuli lihtsalt amet maha panna. Muidugi oli see kolhoos juba tema saabumisel korralikult põhjas ja inimesed olid viimase piirini viidud. Iseenesest tingis seda tolleaegne süsteem. Hiljem ehitas ta vana koolimaja kohale maja, mis on praegugi olemas.
 
 
Kihul elas sel ajal, kui perekond Reid, kes selle talu omanikud olid olnud, Siberis olid, Tiina, kelle perekonnanime ma ei tea. Oli vist seal enne taluteenija olnud. Elumaja oli sõjas hävinud ning ta elas pisikeses majakeses. Mis otstarve sel majal varem oli, ei tea. Talitas kolhoosi kanu, mis olid Määru ja Tõnuri vahel olevas Kiigessaare saunas. Sinna oli tehtud kanala. Varem oli selles elanud lühikest aega minu vanaonu Paul Kaik, kui Krimmist tagasi tuli. Hiljem, peale Siberist tagasi tulekut elasid Kihu talu väikeses majakeses Salme Rei ja tütar Valve ning poeg Karl.
 
Teisel pool oli lähim naabertalu Umbsaare. Seal olid punasest telliskivist elumaja, mille üks ots oli siiski maakivist, maakivist laut ja õlgkatusega palkidest ait. Kes selle endised omanikud olid, ei teagi täpselt. Kolhoosi algaastatel elas seal Aleksander Jürisson oma perega. Naisega nad ametlikult registreeritud ei olnud. Naine ja lapsed kandsid Petrovitši nime. Pereisa oli esimene “Valve” kolhoosi esimees, kuid ta areteeriti peagi ja ta istus vangis. Peres olid pojad Erich, Enn, Vello ja Lembit ning tütred Milvi, Saima ja Ellen. Elati väga vaeselt. Lembit haigestus ja suri Viljandi haiglas kuueaastaselt. Peale pere Kabalasse kolimist jäi sealne talumaja tühjaks. Varsti olid aknad ja uksed eest kadunud. Mõne aja pärast hakkasid need, kel parajasti vaja, sealt seintest telliseid võtma. Maja rüüstati ja peagi olid tee ääres näha ainult katuse ja akendeta müürid. Nii seisis ta aastaid. Ait tarvitati kütteks. Ainult laut seisis edasi. Sellelt olid kadunud ainult uksed. Viiekümnendate lõpus ehitati maja uuesti üles ja sinna tehti kaks korterit. Neist ühte asusid taas Kabalast elama Petrovitšid ja A.Jürisson. Viimane suri seal. Peale pereisa surma lahkusid ka teised. Hiljem asus sinna elama Andres Kaldma oma perega. Praegu on minu teada see ühe soomlase omandis ning mõne aasta elas seal minu venna Jüri poeg Marko oma perega.
 
 
Veel mõningatest taludest, kus enam endisi elanikke ei ole või mis üldse kadunud.
 Mullikmargu oli hästi välja ehitatud hoonestusega. Kui muudes taludes olid olnud sõnnikulaudad, siis seal oli nn puhaslaut. Laudast eraldi hoonetes olid sead ja hobused. Oli hästi suur heinaküün, mille taha kolhoosi ajal tehti siloauk. Olen ise selles ratsahobusega silo tallanud. Selle talu peremeheks oli talude ajal Hans Järv Aastaringseks teenijaks oli sinna palgatud Saaremaalt pärit Kristiine, kelle perekonnanime ma ei tea. Külas kutsuti teda lihtsalt Kristuks. Ta oli üksik ja elas talus surmani. Perepoeg Harald oli viiekümnendate aastate lõpuni metsavend. Ta oli sõja alguses Viljandimaal üheks Omakaitse rajajaks. Viiekümnendate aastate lõpus võeti ta haarangul kinni ning talle mõisteti 15 aastat vabadusekaotust. Huvitav on seegi, et nüüd suuremates raamatukogudes saada olevas ühe 1950. aastate keskpaiga julgeoleku aruannete ülevaates tuuakse ära tema nimi kui 1945.a Punaarmee Eesti laskurkorpuse sõdurina, keda olevat medaliga autasustatud. Kas see on eksimus või tõde, ei oska öelda. Eks neis julgeoleku dokumentides ole ikka palju segadust. Mõne asjaga hämati ka tahtlikult.
 
 
Mullikmargu vastas üle tee veidi Pilistvere poole oli veel üks talu. Mäletan seda kutsutavat Renteriks või vahel ka Sepaks. Seal elas Maisväljade pere. Peremees Jaan Maisväli oli sõja järel metsavend ning ta võeti kinni. Seejärel perenaine Anna Maisväli areteeriti  metsavendade varjamise süüdistusega ning saadeti aastateks vangilaagrisse. Koju jäi vana ema nelja alaealise lapsega, kellest kõige vanem Raimo sattus ka hiljem vanglasse ning suri seal. Vanaema kasvatas mitut last. Hooned lagunesid, sest polnud nende korrastajat. 1950. lõpus tuli Anna Maisväli tagasi, elas veidi aega kodutalus, kuid hiljem asus Mullikjaanile, mis oli tühjaks jäänud. Praegu on tema kodutalu kohal alles vaid elumaja koht. Anna on ammu surnud. Poeg Ants abiellus ja asus elama Puurmanni. Poeg Jaan töötas kaua aastaid Haapsalu lähedal pedagoogina. Omandas kõrghariduse. Ka tütar Linda lõpetas EPA. Töötas mitmes suurmajandis spetsialistina. Aastatel 1995 -1998 töötas ta Pärnumaa Omavalitsuste Liidu raamatupidajana, kus mina olin ise tegevdirektor. Pärast seda kolis peale abikaasa surma elama Paidesse poja juurde.
 
 
Äävardil elas sõjajärsetel aastatel veel kunagine perenaine Ida. Tema oli külas üks väheseid, kes oskas vene keelt. Sama talu saunas elas tol ajal üks vanem paar. Meest hüüti külas Vana-Passiks. Teda tunti väga viinalembesena. Ta vedas taludesse posti laiali ning räägiti, et ta lobises igal pool ja ükskõik kellele, mida ta ühes või teises majapidamises nägi. Kui ta posti purjus peaga vedada ei suutnud, tegi seda tema naine Mari. Mäletan kord lapsena juhust, mil ta meie köögis läks toa ukse juurde ja hakkas selle piida vastas oma selga nühkima ning ütles: “Täiad söövad, kuradid.” Selle loo peale palus minu vanaema tal koju minna.
 
 
Kurla kõrtsihoones on alati elatud. Mina mäletan seal elavat üksikut meest August Koiki ja Kivimäe perekonda. Perenaine Anastasia oli pärit Saaremaalt ning teda hüüti Siiaks. Tema mees Ants töötas kolhoosis traktoristina. Varem vist traktorijaamas. Kord ilmus maja katusele tuulemootor, millega tehti elektrit, kuid see plärises millegi pärast. Külas räägiti, et sellega tegevat ta jahipüssile haavleid. Vaevalt see võimalik oli.
 
 
Poe talust Kabala poole tee ääres asus nn Saara saun. Seal elas juba Eesti ajal mees, keda tunti lihtsalt vene Aleksina. Tegelikult oli ta peale Venemaa revolutsioone ja kodusõda Eestisse jäänud endine valgekaartlane. Mis ta tegelik nimi oli, külas paljud ei teadnudki. Kasvatas pisikesel aiamaal hästi palju sibulat ja küüslauku. Kõik panid imeks, miks ta küüslaugud talveks maha jätab. Tegelikult taliküüslauguga oligi nii vaja teha, aga ju selline kasvatamine oli siis külas veel tundmatu. Praegu kasvatan ise küüslauku samamoodi. Lisaks kasvatas ta ka ise tubakat. Sõja järel oli sinna elama asunud Saara Gribkova koos ema ja poja Peetriga. Nad olid ingerlased ning alles uue iseseisvuse ajal sain teada, milline selle rahvakillu saatus oli. Mulle on näidatud Helsingis maja, kus peale sõda töötas Nõukogude Liidu komisjon, kelle jaoks Soome politsei ingerlasi kui endisi NLiidu kodanikke püüdis. Nii Saara ema kui Saara ise surid selles majakeses. Peeter käis Kasahstanis uudismaal ning lahkus hiljem kusagile mujale elama. Aleks oli juba varem surnud. Tühi osmik lükati enne mingi teise liiduvabariigi delegatsiooni saabumist kokku.
 
 
Kassisaba talust Juhani poole oli ka saun, kus elas mees, keda kutsuti vene-Vassaks. Ju ta oli siis Vassili. Mees oli samasuguse saatusega kui Vene-Aleks, st kunagine Eestisse jäänud Vene valgekaartlane.
Kassisaba talu hooned ise hävisid aja jooksul. Elumaja põles tulekahjus. Sealne pere oli Siberisse viidud. Mis neist edasi sai, ei tea. Mõnda aega elasid seal juhuslikud inimesed, kes olid kusagilt mujalt sisse tulnud. Kord oli seal abielupaar, kus mees ja naine sageli kaklesid. Mäletan, et kord räägiti, et naine olevat mehele suure haamriga otsaette löönud.
 
 
Punassaare talus mina elanikke, kes seal võisid elada, ei tea. Taluhooned olid aga veel viiekümnendate keskel püsti. Selle talu saunas elas aga Elli Raba, keda peeti veidi imelikuks. Laulis lorilaule ja ta eluviis oli ka veidi teistsugune, kui külas tavaliseks peeti. Samal ajal varjas ta aastaid metsavenda Erich Muinasmaad. Äkki ta käitus tahtlikult selliselt, et mitte kahtlust äratada. Muinasmaale tehti mitu haarangut, kuid ta osutus tabamatuks. Lõpuks andis ennast ise välja. Ju närvid ei pidanud enam vastu. On teda, et talle mõisteti surmanuhtlus, kuid üsna palju hiljem räägiti, et Elli saanud talt Norilskist kirja. Praegu avaldatud julgeoleku materjalide põhjal saadeti ta Norilski vangilaagrisse, kus ta tõesti alles aastaid hiljem suri. See külajutt pidi siis tõene olema.
 
 
Juhani talu on üldiselt tuntud sealse August Pärli järgi. Mina kohtusin tema vanema venna Andres Pärliga Tartu Ülikoolis õppides, kus ta kuuekümnendate aastate teisel poole loogikat õpetas. Tal oli seal üks väike õppeklass, kus sai ise perfokaartidega loogikaülesandeid lahendada. Ta jälgis, kes seal käisid ja pani nimed kirja. Nii käisin ka mina seal mitmel korral ülesandeid lahendamas. Sellest sõltus hiljem temale sooritatava eksami tulemus. Mul läks igatahes hästi. Ta on kolmekümnendatel aastatel välja antud Jüri Vilmsi eluloos kirjutanud, et tema oli pisikese poisina istunud Jüri Vilmsi süles.
 
 
Reinale talu, mis oli meilt läbi metsa ja üle heinamaade, jäigi peale perenaise Siberisse viimist tühjaks. Kõrges vanuses perenaine oli jalutu ja ta tassiti süles rekke. Sellest on juttu ka raamatus “Sakalamaa ei unusta. Pilistvere kihelkond”. Peremeest ei olnud kätte saadud ning tema varjas ennast mõned aastad. Hiljem tabati ja saadeti ära. Hooned, mida oli seal terve kobar, hävisid aegade jooksul. Võis olla ka, et seal leidsid mõned, kes ennast varjasid, varjupaiga. Mäletan kord räägitavat, et selle talu õues, kus enam aastaid ei elatud, olevat kõndinud üks võõras mees. Kuidas see oli, kes teab.
 
 
Veel on võimalik lisada midagi ka külas tegutsenud paljudele vajalike inimeste kohta. Tikani talus elas Marie Markus. Maja teises otsas aga Paul ja Helmi Esseitsmes. Marie Markus oli kolmekümnendatel aastatel olnud külas aktiivne seltsitegelane. Viiekümnendatel aastatel õmbles ta külanaistele kleite ja muid rõivaid. Tegi ka lastele riideid, kui vaja. Ta oli soetanud mitmeid moeajakirju, mida Eestis ei ilmunud. Mäletan, et emaga seal käies nägin ajakirja “Rigas Modes”. See oli ju otsekui välismaalt pärit. Õmblemisega tegeles ka Mullikmargu perenaine.  Tema mees oli Võhma teemeistri jaoskonnas teetööline. Igal sügisel paigutas ta maantee äärde lumeväravaid ja kevadel võttis need ära. Suvel aga niitis teeääred lagedaks ja kasutas heina oma loomade söödaks. Autosid sõitis tol ajal väga vähe ja erilist vingugaasi sisaldust selles rohus kindlasti ei olnud. Samas ei osatud tol ajal selles probleemi nähagi. Väga vajalik mees oli külas Paemuru Sass; kelle nimi oli tegelikult Aleksander Koik.. Eespool oli juttu juba akude laadimisest. Sepikojas rautas ta kõik kolhoosi hobused ning tegi külaelanikele vajalikke metallitöid. Kurla kõrtsihoones elav August Koik parandas jalgrattaid ja tegi muud peent metallitööd.
 
 
Nii sõjajärgsetel ja ka ilmselt varasematel aastatel olid inimesed üsna paiksed. Suuri retki kaugemale võeti väga harva ette. Linnadest käidi peamiselt Viljandis ja Tallinnas, kus müüdi turgudel oma toodangut. Tähtis koht oli Võhma, kus saadi rongile. Mäletan, et bussiliin Tallinn-Viljandi avati alles 1954. või 1955.aastal.1955.a käisin ma esimest korda koos emaga Tallinnas. Minu vanaema Aliide Juhanson oli sündinud 1892.a ja suri 1974.a Ta rääkis korduvalt oma elu ainsast Tallinnas käimisest 1946.a. Minu isapoolsel vanaisal Hugo Kaigil elas Tallinnas tädipoeg Valerian Loik, kes oli tuntud maalikunstnik.Ta elanud sel ajal Tartu maanteel asuvas puumajas avaras korteris. Seal siis peatutudki. Keegi Eistverest pärit mees, kes sel ajal Tallinnas voorimehena töötanud, tahtnud heinu osta. Minu kodust tahetud aga liha turule viia. Ka vanaisa võtnud üht-teist müügiks kaasa. Tallinna sõidetud heinakoorma otsas. Voorimees, kes auto palganud, olnud kabiinis. Mõlemad kaasasõitjad saanud kaubast lahti ning kavatsenud rongiga Võhmasse sõita. Vanaisal tekkinud aga tahtmine oma raha üle lugeda. Pannud kohvri plangu äärde, istunud sellele ning hakanud vanaema juuresolekul raha lugema. Samas tulnud miilits ja vahistanud mõlemad. Alles hilisõhtul hakatud uurima, kui suure kaliibriga spekulandid nad on, millega spekuleerivad jne. Spekulatsiooni eest oli tol ajal ette nähtud vanglakaristus. Lõpuks lastud nad järgmisel hommikul ikkagi lahti.Sellest sõidust oli vanaemale väga halb mälestus jäänud ning ta pelgas suurtesse linnadesse miekut.
 
 
Paide, mis on praeguse maakonna keskuseks, oli küll lähemal kui Viljandi, kuid selles linnas ei käidud. See oli peaaegu tundmatu. Mäletan, kui 1963. a alguses tolleaegne Ollepa külanõukogu Põltsamaa rajooni likvideerimise järel Paide rajooniga liideti, olid inimesed väga rahulolematud. Nad oleksid tahtnud jääda Viljandi alla. Seda aga tol ajal inimestelt ei küsitud. Rajoonide ja külanõukogude liitmised-lahutamised anti teada Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi seadlustega. Neist saadi lugeda, kuhu kuuluti.
Kuigi tol ajal ja ka praegu on Imavere kauplus suure maantee ääres ja Kurlast mitte kaugel ja samas oli ka korralik meierei, Kurla külast sinna ei mindud. Isegi mitte meie talust, mis oli ju tegelikult küla sealpoolses ääres. Mindi ikka Pilistverre või Kabalasse. Üle oja asuvast Laanevälja talust, mis oli Imavere valla Eistvere külas, käidi aga ainult Imavere poole. Tol ajal nimetati praegust Imavere keskust Järavereks. Imavere oli seal, kus oli kunagi mõis ja hiljem kool.
 
See oleks vast tolleaegsete talude ja küla kohta. Lisamaterjale 1940. aastate kohta ja tolleaegsete repressioonide kirjeldusi on võimalik lugeda kogumikust “Sakalamaa ei unusta. Pilistvere kihelkond.” ja ka teosest “Suvesõda Viljandimaal”, mille on koostanud Tartu Ülikooli emeriitprofessor Herbert Lindmäe. Viimasest sain näiteks oma emapoolsete sugulaste kohta teada fakte, mida ei teadnud nende inimeste järeltulijadki. Teati, et mees sai surma, kuid elas tegelikult vangilaagris viiekümnendate aastate keskpaigani.
Meie minevik on olnud selline, millest ei ole alati saanud tõeselt rääkida ning alati ei ole tohtinudki. Pikapeale inimesed unustasid väga palju. Sellepärast siis lüngad meie teadmistes. Kadestan inglasi, kes teavad oma sajanditetaguseid esivanemaid. Nad tõesti teavad seda ning ollakse selle üle uhked. Eestlased said aga perekonnanimed alles 19.sajandi alguses ja eks seegi ole takistuseks. Nii siis kui ka hiljem surid inimesed ja neist ei jäänud järele mingeid pärimusi oma esivanematest. Praegu on ilmselt viimane aeg veel päästa, mida päästa annab.