You are here

Ants Kand - Viimasel sõjatalvel koolipoisina Meossaares

Submitted by Heli on 5 May, 2010 - 19:43

    Oli 1944 aasta talv. Rinne oli Narva all, võitlused muutusid üha ägedamaks ja suurenes haavatute vool lähemasse tagalasse. Nii antigi siis veebruarikuus needki allesjäänud koolimajad, kus õppetöö toimus sageli neljas vahetuses, saksa sõjaväe käsutusse, mis tähendas, et lapsed lasti määramata ajaks koju. Kuna linnades nappis söögikraami ja mida need poolnäljas lapsedki seal talvel nii väga teha oleksid saanud, saadeti nad maale sugulaste juurde kui see oli vähegi võimalik. Nii sattusin ka mina Meossaarde oma onu Jaagu juurde Lehtmetsa tallu.
Talvel oli Meossaares hoopis teisiti kui suvel. Suuremaid töid teha vaja ei olnud. Elektrit taludes ei olnud. Kui läks pimedaks, pandi laual põlema petrooliumilamp, mis andis koduse ja hubase tunde. Talvi- sed õhtud saabusid varakult, olid pehmed ja vaiksed. Lugesin palju Rahvalehe jutulisasid. Need leidsin vedelemas maja lakas. Igas eksemplaris oli kaks järjejuttu – üks kriminaal- või seiklusjutt, teine armas- tusromaan. Mina lugesin loomulikult esimesi. Jaagu juures elas ka vanaema. Vanaemale mu niisugune lugemine muidugi ei meeldinud, tema jaoks oli see tühi ning mõttetu ajaraiskamine.
Onu laskis mul hakata hommikuti loomi jootma ja neile heinu ette andma, mida ma heameelega tegin. Ta võttis mind väga hästi vastu. Olin talle nagu oma poja eest. Ta andis mitmesuguseid ülesandeid nii nagu neid antakse oma lastele ja tegi seda täie endastmõistetavusega. Kui ma alguses midagi ei osanud – talutööd olid mulle ju võõrad – ei pahandanud ega halvustanud ta mind kunagi. Seletas kuidas paremini teha. Nii näiteks õpetas ta kuidas koormast on õige hanguga heinu maha tõsta:
     “Vaata kuidas hein on koormasse pandud ja nii võta maha kah. Mudu käristad isi ennast üles nii et aitab.”
Ja tõesti, kui ma aru sain, et hein pandi koormasse üksikute hangutäitega, oli selle mahatõstmine palju kergem.
Kevadel pani onu mind tegema põllutöid. Esialgu lihtsamaid nagu äestamine ja rullimine. Õppisin, kui- das hobust vankri ette rakendada. Niitmisega ma eriti hakkama ei saanud, küll aga kaarutamise, loovõt- mise ja heinte kätteandmisega kuhjategemisel. Lihased harjusid tööga ning sügisel hangusin ma üles hei- nad kuuele või seitsmele kuhjale, ilma et käed oleksid hakanud valutama.
Söök oli lihtne. Ikka praetud pekised soolatud sealiha lõigud, keedetud kartulid ja jahukaste. Sinna juurde piim ja leib. Võid oli niipalju kui vaja, seda saadi normiks viidava piima arvel meiereist. Leiba küp- setati ahjus ise. Iga kord jäeti leivakünasse järele kaapekakk järgmisel korral taigna hapendamiseks. Sageli keedeti piimasuppi ning tehti pannkooke. Hapukapsad, porgandid ja muu köögivili oli omast käest. Kõik oli maitsev. Ma ei tundnud kunagi, et midagi muud süüa vaja oleks olnud. Käis sõda ja kõikjal oli puudus, ka toidust, aga need väikesed talud elasid selle üle ja andsid piisavalt söögipoolist nii oma perele kui ka sugulastele ja tuttavatele linnast. Kõik saadi oma majapidamisest. Talutööd tehti oma hobuste ja oma töö- vahenditega, mis enamuses olid muretsetud enne sõda. Paljud suuremad põllutööriistad, nagu viljaniidu- masinad, mida lõikuse ajal vedasid kaks hobust, rääkimata viljapeksumasinast, olid ostetud mitme talu peale kahasse. Väiksemad riistad nagu sahad, äkked, ka hobusega veetavad loorehad olid igal talul enda omad.
 
Naabertalus, kus elas üks mu tädidest - Liisi, oli alles hea patareiraadio, mille tädi vaatamata korral- dusele sõja alguses kõik raadiod ära anda, oli alles jätnud. Selline raadio vajas tööks kahte asja: akut ja anoodpatareid. Aku oli olemas, aga kust saada patareid. Enne sõda olid nad eraldi müügil, nüüd muidugi polnud neid kusagilt saada. Nutikad mehed olid välja nuputanud, et niisugust patareid on võimalik ka ise teha. Vanast anoodpatareist tuli välja lõhkuda söepulgad koos ümbrisega, ühendada need tsinkplaadi- kestega ning panna salmijaagu lahusse. Söepulgad koos ümbrisega saimegi vanadest patareidest ja salmijaaku õnnestus ka kusagilt hankida. Tsinkplaatide saamiseks sulatas naabruses elava Õnne talu perepoeg Juhan väikestesse omatehtud plekkvormidesse käibelolevatest saksa müntidest vajalikud liista- kud. Sellised paarid panime klaasist purkidesse, nii et igas purgis oli positiivne söepulk ja negatiivne tsinkliistak. Et saada piisavat anoodvoolu läks niisuguseid purke vaja oma neli-viiskümmend tükki,. Käisime terve küla pealt otsimas tühje väiksemaid pudeleid. Kuumutasime traadi tuliseks, panime selle pudeli ümber ja siis pudel külma vette. Nii lõikasime maha pudeli ülemise osa ja purk oligi valmis. Muidugi said need purgid erineva suurusega, aga asja ajasid nad ära. Nii saimegi raadio käima.
Maal elektrit ega mingeid selle abil töötavaid masinaid ei olnud ja eeter oli puhtam kui linnas. Raadio pakkus palju huvitavat tegevust ja ajaviidet. Tallinna saatja oli päris hästi kuuldav. Samuti oli võimalik kuulata mitmeid teisi, peamiselt saksa ülekandejaamu, mis paiknesid lähemas ümbruses ja mis reeglina andsid saksa rahvalikku muusikat ning rindeteateateid koos päevauudistega. Mina olin eriti agar kuu- laja ja istusin sageli terved õhtud raadio ees. Saksakeelsest sõnalisest programmist sain juba rahuldavalt aru. Raadiosaateid kuulati mingil määral ka teistes taludes. Need olid detektorvastuvõtjad. Väga primitiiv- sed, kus kõige olulisemaks elemendiks oli ränikristall. Siiski kuulati ka nende abil huviga Tallinna saatjast muusikat ja uudiseid.
 Pikapeale tutvusime ja saime headeks sõpradeks küla teiste noortega, keda tol ajal oli maal omajagu, ning need suhted on kestma jäänud tänaseni. Istusime sageli Rehe talus Viilide juures ja rääkisime seal vahel poole ööni. Papa Viil ei seganud neid kohtumisi ning ei pannud pahaks ka meie pikki öiseid kõnelusi.
Vaatamata sellele, et oli käimas sõda ja elu ei olnud lihtne, korraldati ümbruskonna taludes pea iga nädal tantsuõhtuid – “jubisid”. Osavõtjateks olid noored nii oma külast kui selle lähemast ümbruskonnast. Tantsiti akordeoni saatel, mida külas kellelgi ikka leidus. Aga kui seda ei olnud, kõlbas ka suupill, siis kui osavõtjaid vähem oli. Peale nende oli suuremaid pidusid ka Kabala koolimajas. Seal muidugi suupillist ei piisanud, akordeonist aga küll. Nendel pidudel käisime tihti ka meie. Hilisematel aegadel organiseerisime selliseid tantsuõhtuid ka meie ise oma küla noortega, kasutades Vainu talu suurt tuba, kus keegi pererah- vast ei elanud.
Peale “jubide” ja tantsuõhtute Kabalas meeldis ümbruskonna rahvale korraldada suuremaid pidusid, millega tähistati mitmesuguseid tähtpäevi nii küla- kui ka isiklikus elus. Pulmad, ristsed sünnipäevad leidsid enamikel juhtudel alati tähistamist, sest olgugi et käis sõda, ei jäänud selle kõrval kõik need muud tähtpäevad ja sündmused olemata. Pea alati toimusid neil puhkudel humoorikad etendused, kus tihti olid eestvedajateks onu ja Lõo Aadu. Üks selline oli “pimesoolika lõikus”. Keegi paksem naine, tavaliselt Paks Alma heitis selili kitsa laua peale Ette pandi lamp, nii et vari tekkis seinale. Siis astus juurde “arst”, Lõo Aadu, kirves käes, ning “opereeris” kõhu lahti, kust hakati soolikat välja tõmbama. Soolikaks oli pikk köis, mis kuidagi ei tahtnud lõppeda. Etendus oli nähtav nii ‘tegelikkuses’ kui ka varjudena seina peal. Ei tea nüüd, kui vaimukas selline etteaste oli, aga seda korrati sageli ja alati naerdi kõvasti.
Vist kõige tähtsam pidu oli iga-aastane pritsimeeste pidu Kabalas. See pidi olema soliidne pidu. Oli vist aga ainult rongikäik ja puhvet koduõllega. Papa Viil oli neil pidudel üheks tähtsamaks tegelaseks.
Ning kuidas võiski kõiki neid tähistada teistmoodi kui et selle juures, mis laual söömiseks leidus, poleks olnud ka midagi joodavat, nii nagu see ikka Eestimaal kombeks on olnud – õlut ja viina. Õiget riigiviina müügil ei olnud. Selle asemel oli mingi 28o lake, mida saadi osta nn. “punktide” eest. Viimaseid võis saada ainult mõne eritoimingu eest preemiaks, näiteks riigile lambavilla või mõne muu erilise toote müümise korral. Rahvas kutsus seda laket “Mäe silmavesi”. “Doktor” Mäe oli Eesti Omavalitsuse juht, kellel praktiliselt mingit tegelikku võimu ei olnud. Loomulikult ei kõlvanud niisugune vilets vesine jook tõelisele Eesti põllumehele ja see panigi nad ise puskarit ajama.
Puskarit aeti rukkijahust perekondlike sündmuste tähistamise puhul vist igas peres. Protsess oli tuttav ammustest aegadest. Rukkiterad pandi kasvama, saadud idanema läinud terad tambiti pudruks ning lasti käärima minna. Parajalt käärinud meskit kuumutati suures pajas ning tekkinud aur kondenseerus puskariks külma veega jahutatavas torus. Meskit ei tohtinud panna laustulele, kus ta võis põhja kõrbeda, vaid temast tuli läbi juhtida kuuma auru. Esimene aetis oli halva maitsega ning sellepärast aeti see veel üks kord läbi torude. Puskari maik muidugi jäi, aga ta ei olnud enam nii tugev ja vedelik oli vähem hägusem. Kogu protsessi jooksul pidi hoolikalt jälgima, et tuli saunakoldes (tavaliselt aeti puskarit saunas) oleks paras; eelkõige mitte liiga suur. Siis muutus aurustumune liiga intensiivseks ja kondensaat ei olnud enam kontrol- litav. Liiga nõrga tule puhul protsess aga soikus. Seda loomulikult katkestada ei võinud. Kuna kõige parem oli aetise keskmine osa (alguses aurustus kergem ja eeterlikum osa, ebameeldiva maitsega, lõpp läks aga liiga vesiseks), siis katkemine ajas kõik segamini. Õige puskar pidi torust välja voolama “nii kui poisike kuseb”, nagu ütles onu. Tihti pidime seda õiget väljavoolamist ja parajat tuld jälgima just meie, poisikesed. Kuna protsessi katkestada ei tohtinud kestis meie selline töö mõnikord hilise ööni. Ja nii ime- lik kui see ka ei tundu, oli selles omamoodi romantikat – suvine valge öö; rukkirääk prääksub sauna taga põllul – ja puskar niriseb tasakesi torust! 
Ümbrus oli küllalt lage ning sageli paistsid silmapiiril “küünlad”, nagu nimetati valgustuspomme. See näitas, et venelased jälle pommitavad mõnda linna. Arvan, et need “küünlad” olid näha isegi siis kui pom- mitati Helsingit. Selgesti nägime neid aga koos pommiplahvatuste valgussähvatuste ja tulekumadega siis, kui 9. märtsil Tallinnat pommitati. Midagi polnud kuulda, aga õudne vaadata oli küll. Teadsime ju, et see on Tallinn.
Maal Meossaares hakkas kõik meile nii meeldima, et olime ka peale sõda pikka aega pea igal suvel seal, kui vähegi oli võimalik. Onu õpetas ja laskis meid teha ikka keerulisemaid ja vastutusrikkamaid töid. Ta ei kartnud, et me midagi vussi võiksime ajada, olgu see siis piima viimine hommikuti Kabala meiereisse või rukkivihkude söötmine viljapeksumasinasse. Arvan, et tal oli meisse usku ja loodan, et me teda alt ei vedanud. Tegime kõiki töid, mida ühes talus aasta jooksul ikka tehakse. Kõige ebameeldivam oli sõnnikuvedu varakevadel ja kõige huvitavam vilja masindamine sügisel. Kui kõik teised tööd tehti reeglina talu enda tööjõuga, siis vilja masindamiseks oli vaja niipalju inimesi, et talu oma perest enam ei jätkunud ja see töö tuli teha talgute korras koos mitme talu inimestega. Kokku tuli neid ligemale 30.
Viljapeksumasin oli omal ajal ostetud mitme talu peale kahasse nagu teisedki kallimad põllutöömasi- nad. Selle käivitas kas traktor või aurumasin, mis pika rihmaga vedas peksumasina peavõlli. Meil oli selleks aurukatel, mida kutsuti tema väiksuse ja heleda vile pärast “Meossaare poisikeseks”. Nii katel kui peksumasin ise veeti kohale hobustega – neli või kuus hobust ees. Hommikul hakati katelt kütma. Kui aur üleval oli, laskis masinist vilet. Siis pidi kohale tulema ja töö algas.
Kõigepealt peksti rukis, siis suvivili. Üheks tähtsamaks kujuks selle töö juures oli söötja, kes vilja “söötis” masinasse. Siin oli vaja vilumust, sest kui ette anti vähe, töötas masin pooleldi tühjalt ja aega kulus rohkem, kui aga vilja läks liiga palju alla, jäi trummel kinni. Vedajarihm kargas rattalt maha ning trummel tuli kangiga nii palju edasi pöörata, et sai ummistavad viljakõrred selle vahelt välja koukida. Loo- mulikult võttis see aega. Masinist oli pahane – tema ju pidi trumli lahti kangutama, aga talgulised said pisut hinge tõmmata. Kui neid oli vähem kui vaja, siis see ei olnudki nii väike asi ja mõnikord lepitigi söötjaga kokku, et see trumli kinni laseks. Söötjale andis masina laele koormast hangutud vilja kätte “lahu- taja”, kes lõikas noaga läbi ka rukkivihkude sidemed, enne kui need söötja kätte läksid. Lahutajad olid tavaliselt tüdrukud. Kord kui mina olin söötja, lõikas üks lahutaja rukkipeksul mulle noaga nii tugevasti pihku, et ma enam edasi tööd teha ei saanud, aga ehk haarasin ka mina vihu liiga oskamatult.
Mina sain vilja masindamisel teha kõiki töid. Kõige rohkem meeldis mulle vilja vedamine põllult pek- sumasina juurde. See oli rohkem nagu hobusemehe amet. Põllul pidin vilja koormasse (koormategijaks oli mõni tüdruk või naine) ja peksu juures selle üles masina laele tõstma. Tavaliselt tekkis masina juures alati vedajate järjekord, mis lubas ootamise ajal niisama ringi luusida. Kuna külas oli palju noori, oli viljapeks ja sellele järgnev ühine söögiaeg koos sinna juurde kuuluva meluga, alati lõbus.
Päris vahva oli ka hommikune piima viimine Kabala meiereisse. Piima viidi mitme talu peale koos, kord viis üks, kord teine. Minna tuli vara, kohe peale hommikust lüpsi. Alul viis piima onu ise, siis aga andis ta selle töö minule üle. Kuna piimatoojaid oli ümbruskonnast palju, tekkis meierei juures järjekord, võis kohata tuttavaid ja nendega paar sõna juttu rääkida. Aga kui järg kätte jõudis, pidid kiire ja osav ole- ma, piimanõud ruttu reelt või vankrilt maha tõstma ja piima kaalumiseks vanni valama. Vastuvõtja kirjutas selle koguse “piimaraamatusse” üles. Sinna märgiti ka või, mida soovi korral anti ja mille järgi siis toodud piima kogust vastavalt vähendati.
Omamoodi huvitav oli inimestevaheline suhtlemine. Kui mõni naaber tuli midagi laenama või mõnd kahasse ostetud riista saama, milles juba varem oli kokku lepitud, siis mitte kunagi ei alustatud kohe asjast endast kõnelemist, vaid räägiti enne tükk aega hoopis muud juttu: missugune on tööde seis, kuidas üks või teine vili sel aastal kasvab, mis on küla peal ja muus maailmas uudist. Alles kõige viimaks öeldi nagu muuseas:
“Kuule, ma tulin vaatama, et saad ehk mulle ülehomme külvimasinat anda?”. Vastajale oli see muidugi ammu teada, nii et onu ütles, kui nägi küsijat õuele astumas: “Näe, vana Jüri tuleb masinat tahtma.”
Ükskord kui mind saadeti teise tallu herneid tooma ja ütlesin, miks ma sinna tulin, kohe ropsti ühe lausega ära, pandi seda nii pahaks, et paaril päeval minuga eriti ei räägitudki.
Ei mäleta, et eriti suurelt oleks peetud riiklike pühi ja kiriklikke tähtpäevi. Nelipühadel toodi küll kased tuppa. Jaanipäeval käidi Pilistveres kirikus ning surnuaial ja tehti jaanituld, aga kõike seda rohkem nagu perekondlikult. Jõulude tähistamine oli muidugi iseenesestmõistetav suure pühana. Sel ajal meid aga maal ei olnud.
Saksaaegne riigivõim põllumeestele otseselt vahele ei seganud. Vilja-, liha-, ja piimanorm tuli täita vastavalt talu suurusele. Kuid 1944 aasta suvel siiski võeti onu käest sõjaväele ka hobune.
Külakorrana oli sisse seatud nn. “Käsukord”, mis tähendas seda, et vallast saadud korraldused ja teada- anded tuli viia kõikidess taludesse külas, ette lugeda ja võtta selle kohta allkiri. Nagu näiteks – iga pere saab osta kaks rulli niiti alates sellest või sellest kuupäevast kuni selle või selle kuupäevani; või et külatee tuleb talu piirides tasandada selleks või selleks ajaks. Järjekorras pidi iga talu täitma neid ülesandeid ühe kuu jooksul.
 
Sakslased hakkasid kasutama Võhma ligidale venelaste poolt ehitatud lennuvälja. Lennukeid palju ei olnud, aga külla, Paia-Viljandi maantee äärde, hakati ladustama laskemoona ja pomme. Sakslaste ajal oli seal valve ja ligi ei saanud. Hiljem, kui sakslased läinud olid, hakati seda ladu uudistama. Pommid olid tugevates puukastides ning kõigepealt huvitutigi nendest suurtest kastidest, kus suurepäraselt võis hoida loomadele jahu või midagi muud. Oma otstarbe leidsid ka erilised tugevad köied, mis olid ette nähtud pommide väljatõstmiseks. Siis läksid ärksamad poisid pommide endi kallale. Nii uskumatult kui see ei kõla, olime ka meie nende seas, kes saadud kogemustele tuginedes hakkasid pomme torkima.
      Pommid olid meie liigituste kohaselt kolme sorti: Täiesti kinnised ja ühes tükis suured 500 kg. pommid. Nendega polnud meil midagi teha. Sealt  kõlbasid ainult kastid ja nöörid. Lahtikäivate hõlmadega pommid. Nende sees oli palju väikesi pomme, mille otsa sai lahti kruvida. Lahtikäivate hõlmadega pommid, mille sees olid ka väikesed pommid, miliiseid aga lahti kruvida ei     saanud.
 Esimestega polnud niisiis midagi teha Kolmanda liigi pommid olid ohtlikud, sest otsikule vajutamisel pomm lõhkes. Nii jäi teine liik. Nende lahtimonteerimisel selgus, et nad olid väga keerukalt ja kavalalt teh- tud. Pommi ninas oli propeller, mis sihtmärgi poole langedes hakkas tekkiva õhusurve tõttu kiiresti pöör- lema ja teatud aja pärast natuke nina suunas edasi hüppas. Kui pomm kukkus vastu maad, lükkas propelle-risse paigutatud varras magnetiseeritud rõnga läbi peenest traadist pooli. Tekkis elektrivool, mis detoneeris pommi sabasse paigutatud tongi, tong sütiku, see omakorda pommi enda. Nii keeruline värk, mille me täiesti selgeks saime Võtsime sütiku ja tongi välja, ühendasime sütikusse pandud tongi klemmid jalgratta dünamoga ning torkasime siis kõik selle mõne kännu alla või mutimulla hunnikusse. Kui nüüd dünamo ratast natukenegi tõmmata lendas känd või mullahunnik plahvatusega õhku.
Praegu sellele tagantjärele mõeldes tuleb lausa hirm peale. Oli paar-kolm juhust, kus nende pommide näperdamisel plahvatas terve hunnik ning mitu poissi lendas tükkideks.
Vene sapöörid, üks leitnant ja seersant, lasksid hiljem need pommid õhku, kusjuures külameestel tuli nad enne hobustega hunnikutesse lohistada. Tolle leitnandiga sain mina päris hea kontakti, Mu vene keel oli küll vaevaline, aga kõnelda sain ikkagi. Ka pommide õhkimisest võtsin ükskord osa, ja see oli loomuli- kult väga põnev lugu. Peale minu oli selles veel kaks ‘huvilist’, aga need ei olnud meie küla poisid ja neid ma ei tundnud. Aga mina rääkisin nende seas, tänu oma kooliõpetjatele ainsana kuidagiviisi vene keelt ja leitnant kasutas mind tõlgina.
Kokkuveetud pommide hunnikutele oli pandud toolipulgad, pikkade, 3 – 4 meetri pikkuste süütenöö- ridega, millede otsad olid kaldu lõigatud. Süütamiseks tuli tiku pea asetada sellele otsale ning siis toosiga tõmmata, et tuli mööda nööri toolipulgani jõuaks. Selle plahvatus pani omakorda lõhkema kogu kuhja. Leitnant seletas mulle, kuidas toimida, kusjuures ta ütles, et see ei ole nüüd enam mingi mäng, vaid väga tõsine asi, kus eksida mingil juhul ei tohi ning kõiki ta juhiseid tuleb täpselt täita. Esmalt pidi igaüks minema oma hunniku juurde. Meile, poistele, oli igaühele määratud ainult üks hunnik. Leitnandil ja seer- sandil oli neid muidugi rohkem. (Kokku võis neid pommikuhjasid olla aga kusagil 20 ringis). Kui leitnant vilistas üks kord, tuli tikupea asetada süütenöörile, aga süüdata veel ei tohtinud. See tuli teha alles peale ta kahekordset vilet.
“?? ?o????”, küsis leitnant. Jaatasin. Ja kui ma tolle jutu teistele ära tõlkinud olin, küsis ta, kas ma olen kindel, et teised sellest täpselt aru said. Ka sellele vastasin jaatavalt. Siis läksime kohtadele. Kõlas   esimene vile ning panin tikupea süütenöörile. Viie-kuue sekundi pärast kaks vilet. Tõmme toosiga ja süü- tenöör läks sädemeid pildudes susinal põlema. Nüüd läksime Vainu kivimaja taha kartulikeldrisse ja jäime ootama. Mõne minuti möödudes hakkasid kostma plahvatused, nii et maa võppus. Leitnant luges hoolega plahvatuste arvu, aga üks jäi puudu! Ootasime veel hulga aega keldris, siis läks leitnant vaatama. Meie pidime esialgu jääma veel maja taha. Tuli tagasi ning teatas rõõmsa näoga, et kõik lendasid õhku. Kaks plahvatust oli toimunud ilmselt täpselt üheaegselt.
Kuna pommid paiknesid lausa suure tee ääres, suleti teel selleks ajaks liiklemine. Hoiatamiseks saadeti paari kilomeetri kaugusele mõlemale poole poisid punaste rätikutega. Kord ei hoolinud üks autojuht niisu-gusest hoiatusest – tegu ju ikkagi poisikestega – ning jõudis just plahvatuste ajaks lõhkemiskohale. Mui- dugi ehmatas. Hüppas autost välja ja selle kõrvale pikali, aga õnneks midagi siiski ei juhtunud. Neil kordadel, kui pommid õhku lasti, anti kõigile korraldus majadest mitte väljuda. Killud lendasid kilomeetri kaugusele. Üks pea terve väikese pommi kest lendas läbi onu talu laastkatuse, aga peale augu muud pahan-dust õnneks ei teinud.
Suurtesse aukudesse, mis järele jäid, kogunes hiljem vesi ja seal käidi suplemas. Pommidest enne hävi- tamist demonteeritud hõlmad leidsid kasutamist loomade joogikünadena. Stabilisaatoritest said pesukausi alused või nendesse istutati lilled ja nad ise olid pandud uste või väravate ette lillepottide eest.
 
 Neist aegadest on praeguseks möödas üle kuuekümne aasta. Käis küll sõda, aga külad olid elus hoolimata sellest, et põlesid talud ja hukkus inimesi. Külade elujõud oli neil aastatel eestlastele suureks toeks.
Kolhoosikord tõi maale kaasa aga hoopis uue eluviisi ja pikapeale ka uue mõttelaadi.
 
                                                                                                                                       Ants Kand  
22.03.10