Raivo Kaik - KILLUKE EESTI MAASTIKKU (Pärnu 2015)

SAATEKS

Olen juba aastaid teinud kaastööd Eesti Rahva Muuseumiga. Mõni aasta tagasi hakkas minu tegevusest mingil määral huvituma ka Eesti Kirjandusmuuseumi juures tegutsev Eesti Rahvaluule Arhiiv. Ei teagi, kuidas nad mu üles leidsid. Ühel päeval tuli lihtsalt pakkumine, et ma võiksin osaleda neile kaastöö tegemises. Nii juhtuski, et hakkasin selles osalema. Nüüdseks olen kirjutanud neile kolmel nende poolt ette antud teemal. Neiks olid “Laste mängud”, “Millest tunnen oma kodu” ja 2015.a teema üldnimetusega “Minu maastikud”. Kirjapanekute tegemise abistamiseks on alati saadetud ka vastav küsimustik. Kahe esimese puhul pälvisin nende preemia. Viimase teema puhul jäin aga mõtlema, mida on minul minu kodukandi või ka teiste kohtade maastike kohta, kus olen elanud, üldse kirja panna. Minu kodupaigas pole olemas mingeid mägesid, suuri ja tähelepanuväärseid jõgesid ning järvi ega mingeid teisi loodusimesid. Leidsin alguses, et ma sel korral sellest aktsioonist osa ei võta.
Veidi hiljem hakkasin aga mõtlema, et ka tasasel maal on üht-teist tähelepanuväärset. See mõte süvenes, kui hakkasin eelmise aasta pimedatel sügisõhtutel Interneti vahendusel uurima, mida kirjutati kunagi ajalehtedes “Sakala” ja “Kaja”. Neid ajalehti on võimalus Eesti Rahvusraamatukogu kaudu igaühel lugeda. Õigemini hakkasin huvi tundma Eistvere mõisa ja selle omaniku Viktor von zur Mühleni vastu, kes elas Eistveres 1939.a sügiseni. Sain sealt päris palju uut, millest enne ei olnud õrna aimugi, teada, kuid samas hakkasin huvi tundma ka muude kohalike uudiste vastu. Nii sattusingi suurele veeprojektile 1930. aastatel. See viis mõttele maastike muutumisest aegade jooksul. Lisaks tuli uusi mõtteid ka seoses küla vanade piltide albumiga ja just sellest vaatevinklist, mis on siis nüüdseks muutunud. Nii saigi valmis töö “Killuke Eesti maastikku”. Saatsin selle mullu aasta lõpus ära ja ega ma ei lootnudki, et see mingit tähelepanu äratab. Kui olin aga aprilli alguses Tartus vastavate kokkuvõtete tegemisel, siis tõsteti seda esile ühe Vabaõhumuuseumist pärit žürii liikme poolt ning lõpuks pärjati see ainsana Eesti Vabaõhumuuseumi eripreemiaga. Leiti, et see on nii Eesti Rahvaluule Arhiivi kui ka Eesti Vabaõhumuuseumi jaoks väärt materjal. See jääb arhiivi paljudeks aastateks ja kõigile asjast huvitatutele kättesaadavaks.
Arvan, et see on lugemist väärt ka kodukandi rahvale ning otsustasin saata selle KUME Külaseltsile.

Autor

LOODUST JA MAASTIKKE ON TAHETUD ALATI ÜMBER KUJUNDADA

Eesti ega ka muu maailma maastikud ei ole aastasadade jooksul kogu aeg ühe- ja samasugused olnud, vaid on olnud tegelikult pidevas muutumises. Tõde on aga selles, et teatud ajalooperioodidel on muutused olnud intensiivsemad ja teistel jälle aeglasemad.
Minul täitub 2016.a kevadel seitsmes aastakümme ning selle aja jooksul olen näinud nii ühiskondliku korra kui ka looduse ja maastike põhjalikku ümberkujundamist. Minu varane lapsepõlv jäi aega, mil maailma suurima territooriumiga riigis, millesse ka Eesti kuulus, valitses kõikvõimas Stalin. Märkimisväärne on seegi, et just tema valitsemise ajal hakati ühel kuuendikul maakera maismaast loodust ja maastikke väga kardinaalselt ümber kujundama. Mul on hästi meeles üks tolleaegses Kabala Seitsmeaastases Koolis, nagu seda kooli tol ajal nimetati, kus ma õppisin, läbi viidud üritus, mis oli pühendatud suure looduse ümberkujundaja Ivan Mitšurini mingile tähtpäevale. Ta ise ei olnud sel ajal enam elavate kirjas. Tõsi, puuviljade aretamisel on temal küllalt palju märkimisväärseid teeneid. Minugi aias kasvab “Antonovka” nimetusega õunapuu, mille viljadest saab head õunakooki küpsetada. Temale kuulus või omistati talle hüüdlause “Me ei tohi oodata looduselt armuande, vaid me peame temalt võtma nii palju kui võimalik”. Kes teab, kas ta ise sellist lauset kunagi ise kasutaski. See võidi ka tema nimele kirjutada. Tõde on aga, et just selle lause järgi terves suures impeeriumis tegutseti.
Meie kooli fuajees oli pool seina täis suurt joonistatud kaarti N Liidu lõunaosaga. Mäletan, et sellel olid Kesk-Aasias asuvad jõed Amu-Darja ja Sõr-Darja ning ka Araali meri ja sealsed kõrbed Karakum, Kõzõlkum ja teised. Lisaks olid sellelt näha alles projekteeritavad kanalid ja osa ka valmis ehitatuid, mis pidid kõrbealad viljakandvaks maaks muutma. Siis räägiti, et selle kaardi oli joonistanud õpetaja Elvi Kink. Koolis temanimelist õpetajat siis enam ei töötanud. Kus ta elas ja millega ta siis tegeles, sellest siis avalikult ei räägitud. Alles hiljem selgus, et ta oli 1949.a märtsis koos Eesti Vabadusõja veteranist isa ning pisipojaga Siberisse küüditatud. Kui ta 1955.aastal sealt tagasi tuli, hakkas ta meile vene keelt õpetama ning andis ka muusikatunde. See pidi just sel aastal olema, sest siis läksin ma kolmandasse klassi ja selles klassis andis ta mulle vene keelt. Umbes samal ajal kadus koolimaja fuajeest ka tema joonistatud kaart.
Tasub veel meenutada, et uued ideed Siberis asuvate hiiglaslike veehulkadega jõgede voolusuuna ümberpööramisest tekkisid 1980.aastatel ning ka pärast Tšornobõli tuumakatastroofi tõestas veel N Liidu Teaduste Akadeemia president akadeemik Aleksandrov, et tuumaenergia kasutamise laiendamine ei ole üldse ohtlik. Õnneks sai see riik enne otsa, kui neid hukatuslikke mõtteid oleks ellu hakatud rakendama. Näeme, et otsides tuleviku jaoks parimaid lahendusi, võidakse endid lausa hävimisele viia.

MINU KODUKANDIST

Samas ei saa öelda, et loodust varemgi ümber ei kujundatud. Inimesed ja seda eriti maal tahtsid muuta oma maad viljakandvamaks ning saada lahti liigveest, mis märjematel aastaaegadel madalamatel põllu- ja heinamaadel kimbutas. Iga uus põld, ülesharitud karjamaatükk, kaevatud kraav või maharaiutud metsatukk muudab aga meie maastikku. Kaovad üksikute väikeste kohakeste vanad nimetusedki ning tulevad uued. Kui jälgida kõiki neid muutusi oma kodukohas, milleks on endise Põhja-Viljandimaa Pilistvere kihelkonna Kabala valla Kurla küla ehk praeguse Järvamaa Türi valla samanimeline küla, mis asub Imavere (Paia)- Viljandi maantee ääres, siis kõige suuremad muudatused on toimunud ikkagi pärast Teist maailmasõda. Väga intensiivsed, kuid sageli ka ebaõnnestunumad olid need ümberkujundused nõukogude ajal. Elasin seal oma kahekümnenda eluaastani. Hiljem olen elanud mitmes paigas.
Minu esimeseks töökoht oli Adavere koolis. Seal oli mul ööbimiseks üks tuba, kuid nädalavahetustel olin peaaegu alati oma kodukohas. Edasi elasin ja töötasin poolteist aastat Retlas, mis ei olnud ka kodukohast kaugel. Seejärel elasin lühikest aega Keilas ja käisin sealt Tallinna tööle. Siis järgnes aasta Pärnumaa Pootsi kooli õpetajana. Võib lisada veel Põltsamaa, kus ma 1961 –1964.a sealses keskkoolis õppisin ja elasin kooli internaadis. Mitmeid aastaid sai kaugõppe teel õpitud tolleaegses Tartu Riiklikus Ülikoolis ning igal aastal sai Tartus viibitud peaaegu poolteist kuud. Kõik need kohad muutusid koduseks ning üht-teist sai neist tundma õpitud, küll aga mitte nii põhjalikult kui seda, mis oli kodutalus ja selle lähemas ümbruses.
1968.aastast alates olen Pärnu elanik ehk juba üle 47 aasta. Siit on juba midagi meenutada, kuid eks linnad ole ikka paljuski sarnased ja neist on ka rohkem räägitud ning kirjutatud. Vähem tuntakse aga maakohtades asuvaid väiksemaid külasid.
Juba aastaid tagasi asutati minu kodukülas KUME (Kurla-Meossaare) Külaselts, mille eesotsas on tegusad inimesed. Mõlema küla elanike arv on viimastel aastakümnetel kordades vähenenud, kadunud on mitmed talud ning mõnest, mis seal kunagi olnud, ei tea noorem põlvkond enam midagi. Minu ema oli sündinud 1925.aastal. Tema lahkus siitilmast juba 1986.aastal. Tema kaasaegsetest Kurla küla elanikest viimane lahkus igaveseks paar aastat tagasi. Külaseltsi juhatusse sattus inimene, kes ei olnud seal kunagi elanud, kuid kes koos abikaasaga ostsid endale suvekoduks ühe sealse talu. Raaga. Selleks on Aina Lee. Tema algatusel hakati koguma vanu fotosid küla talude kohta ning ka infot, mida kusagilt kätte saada veel oli. Selle tulemusena kirjastati Kurla küla vanade piltide album. Aitasin ka ise oma nõu ja teadmistega kaasa selle valmimisele. Nii oli mul kord käes terve pakk vanu fotosid, et kindlaks teha, kes neil piltidel on. Tundsin neilt paljud inimesed ära. Sama album on nüüd avaldatud ka KUME Külaseltsi kodulehel Internetis.
Looduse ümberkujundamise probleemidest minu kodukohas sain üsna palju teada, kui hakkasin Internetist uurima, mida on kirjutatud 1930. aastate ajalehtedes. Peamiselt olid nendeks Viljandis (tolleaegses maakonnakeskuses) ilmunud ajalehed “Sakala” ja “Kaja”.
Vaatamata sellele, et sai elatud oma kodukohas ja ka hiljem pidevalt kontaktis oldud sugulaste ning seal sündinud ja kasvanud inimestega, ei teadnud ma enne vastava albumi koostamist ega vanade ajalehtede lugemist paljutki. Mõned asjad tulid mulle kätte täielike uudistena. Paljudest asjadest ju meile kui lastele vanemad inimesed ei rääkinudki. Ei tea, kas nad pidasid kõike seda, mis nende eluajal olemas oli, nii tavaliseks, et ei pidanud sellest kõnelemist väärtuslikuks. Oli muidugi probleeme, millest tuli nõukogude ajal vaikida, kuid kõigest siiski ei olnud vaja vaikida.
Ainult üks näide. Minu kodukihelkonnaks on Pilistvere ning seal on ka üks vanimaid kirikuid Eestis. Minu noorusajal sellel kirikul korralikku tornikiivrit ei olnud. Kivist tornil oli ainult madal katus peal. Ma ei tea, kes seda rääkis või kust oli mul pärit teadmine, et torn hävitati viimases sõjas. Nüüd tean, et see hävis juba 1905.aastal suures tormis. Siis ei olnud toimunud isegi veel Esimest maailmasõda. Uus sihvakas tornikiiver ehitati sinna alles 1990. aastal. Järelikult minu ema, kes elas aastatel 1925 kuni 1986, ei näinudki kunagi seda kirikut, kus ta oli ristitud, leeris käinud ja laulatatud, sihvaka torniga. Kirik oli tervelt 85 aastat ilma tornita.
Minu sünnikoht ja lapseea mängumaad on Kurla küla Laanealle talus, mis rajati 19.sajandi teisel poolel, kui üks minu esiisadest Peet Teiverlaur kolis Viljandimaa Suure-Kõpu vallast sinna ja hakkas keset suurt metsa ja heinamaid uut talu rajama. Sellise nime kujuga oli see talu ametlikes dokumentides. Kohalik rahvas nimetas teda ikka Laanealeks või mõni ka Laanaleks. Selle koha oli ta ostnud tolleaegselt Eistvere mõisalt. Mõisa keskus on Laaneallest paari kilomeetri kaugusel ja kuulub praegu Imavere valla koosseisu. Tol kaugel ajal oli olemas isegi Eistvere vald. Mõis kuulus mitme põlvkonna jooksul von zur Mühlenite perekonnale. Hiljem see vald kadus ja ilmselt muudeti valdade piire ning see talu on olnud Kabala valla koosseisus. Kabalasse on sealt ligi seitse kilomeetrit. Kunagi kuulusid nii Kabala kui Imavere vald Viljandi maakonna Pilistvere kihelkonda. Kui moodustati rajoonid, siis kuulus minu kodukoht Türi rajooni. Samas läks otse meie lauda tagant läbi piir Põltsamaa rajooniga. Sinna kuulus siis ka Eistvere küla, mis kuulus tolleaegse Imavere külanõukogu haldusalasse. Oli koguni aeg, mil Eestis oli kolm oblastit. Siis oli Türi rajoon Tallinna oblastis, Põltsamaa aga Tartu oblastis. Järelikult elasime siis kahe oblasti piiril. Lisaks veel oli Pilistvere kui kunagise kihelkonna keskus, kuhu oli meilt viis kilomeetrit. Meie külast käidi sealses poes, sealsesse meiereisse viidi ka meie koduküla põhjaosa talude piim. Seal olid kirik ja kalmistu, kuhu on maetud minu vanavanemad ning paljud teised sugulased ja enamus koduküla inimestest, kes on siitilmast jäädavalt lahkunud. Kui Kurla külas olev kool 1930.aastatel likvideeriti, käisid paljud selle küla ja ka Eistvere lapsed Pilistvere koolis. Nii oli see ka nõukogude aja alguses. Oblastite moodustamisega sattus see koht aga siis Suure-Jaani rajooni ning Pärnu oblastisse. Kogu selle haldussüsteemi ümberkorraldamise tagajärjeks oli, et teise oblasti lapsi Pilistvere kooli enam õppima ei võetud. Need, kes seal seniajani olid olnud, sunniti oma koduoblastite koolidesse minema. Nii läksid siis Kurla küla lapsed Kabalasse, Eistvere omad aga Imaveresse. Nii segased olid tolleaegne administratiivne jaotus ja sellega seotud probleemid. Pärast Türi rajooni likvideerimist jäeti kogu tolleaegne Pilistvere kihelkond Põltsamaa rajooni koosseisu. Seda aega oli aga vaid mõni aasta. 1962.aasta lõpuks liideti meid Paide rajooniga ning Pilistvere sattus Viljandi rajooni. Nii on see ka praegu vastavate maakondade järgi.
Minu kodutalu juurest voolab läbi oja, mis Eistveres suubub Navesti jõkke. Ma ei teadnud seniajani, et sellel ojal on kunagi ka nimi olnud. Räägiti ikka ojast, kuid mitte Raudojast. Ametlikus keeles on jõgi, millesse see suubub, küll Navesti, kuid Taadikveres on ta rahva suus praegugi Taadikvere oja, Eistveres Eistvere jõgi, Pilistveres Pilistvere jõgi, Loopres Loopre jõgi, Veneveres Venevere jõgi ja alles siis saab Navestiks.

SÕJAEELNE SUURPROJEKT

Ajaleht, mida minu kodukandis sõjaeelsel ajal kõige enam loeti ja telliti, oli “Sakala”. 1935.aasta 11.detsembri numbrist leidsin pika loo Raudoja-Navesti veeühingu asutamisest. Selles kirjutati plaanist kaevata läbi mitme valla talude heinamaade pikk magistraalkraav ning süvendada Eistvere ja Pilistvere vahel Navesti jõge. Sellega pidi kuivendatama 1106,36 hektarit heinamaid, mida haldasid 191 talu Imavere, Kabala ja Kõo vallas, millele lisandus veel riigimaid. Tolle aja järgi oli tegemist väga tõsise looduse ümberkujundamise projektiga. Suur magistraalkraav pidi saama umbes 10 kilomeetrit pikk. Sealt selgus ka, et oja nimi, millest räägiti, oli Raudoja. See pidi siis meie talu juures voolav oja olema, sest teist oja sealkandis lihtsalt ei ole. Projektiga olevat alustatud juba 1927.aastal, kuid hiljem selgunud selle läbivaatamisel maaveekomisjonis, et ilma jõge, kuhu see suur kraav pidi suubuma, süvendamata ei ole seda mõtet kaevata. Kraav pidi tekitama osal heinamaadel veel suuremaid üleujutusi kui varem. Hiljem jälle protesteerisid jõe süvendamise vastu taluomanikud, kelle heinamaad olid Eistvere ja Pilistvere vahel jõe ääres. Nad kartsid, et jõe süvendamise järel jäävad nende heinamaad liiga kuivaks ja sealt ei saa enam nii palju luhaheina kui varem. Tavaliselt niideti ja riisuti tol ajal heina kokku käsitsi ning keegi ei mõelnudki, et seda hakataks kunagi raskemate masinatega tegema. 1935.aastaks saadi ilmselt selgus majja ja hakatigi veeühingut looma. Sama aasta 6.novembri lehes teatati, et veeühingu asutamise koosolek toimub 17.novembril Pilistvere seltsimajas algusega kell 11.00. Kutsed saadeti 191 kodanikule, nagu leht kirjutas. Need olid kõik sealsed talude omanikud. . Koosoleku kutsus kokku maaveekomisjoni esimees K.Vatter. Lisaks olid kohale kutsutud ka Kabala, Imavere ja Kõo vallavalitsuste esindajad. Kabala vallast pidi see haarama mitmeid Kurla küla talusid. Kraav pidi Eistveres suubuma Navesti jõkke ning selle algus pidi olema Pällastveres. Samast külast algab tegelikult ka Navesti jõgi. Mainiti ka, et see on üks suurimaid projekte Viljandimaal. Teatatakse, et jõe süvendatava osa ja rajatava magistraalkraavi pikkus on kokku 14 kilomeetrit. Piirkonda jääb 1106,36 ha maad, mis kuulub 191 majapidamisele ja mõned tükid on ka riigile kuuluvat maad.. Välja tulevat kaevata kokku 68342 kantmeetrit, ning kaevamisele kuuluvad maaliigid on väga mitmesugused, on raba, pae- ja teisi maakihte. Kokku minevat see eelarve järgi maksma 42379 krooni, kuid eeldatavasti saavat selle töö tehtud 25458 krooni eest ehk tunduvalt odavamalt. Nii palju minevat see maksma talupidajatele, kelle maaga oli tegemist. Ülejäänu tulevat põllutööministeeriumi poolt antavast toetusest. Arvestati, et igal talupidajal tuleb selleks kulutada kuni 10 krooni hektari kohta. Kogusumma suurus olenes muidugi talumaa hektarite arvust, mida kraav pidi kuivendama. Lõpuks nimetati ka, et see kõik loob paremad tingimused karjapidamise arenguks. Peamiselt oli tegemist heinamaadega.
18.novembri “Sakalas” kirjutatakse juba Pilistveres toimunud koosolekust. Selgus, et 191-st, kellele oli saadetud kutsed, tuli kohale 100 ringis. Koosolekul leiti, et jõe süvendamine ei anna talupidajatele suurt tulu ja see tuleks teha täielikult riigi kulul. Magistraalkraavi kaevamist pooldasid ja tahtsid peamiselt Imavere valla talupidajad. Kabala valla ning tegelikult Kurla küla talupidajad leidsid, et neile see suurt tulu ei too. Süvendatava jõelõigu äärde jäid peamiselt Kõo valla talude maad ja needki ei olnud asjast eriti huvitatud. Veeühingu asutamisega saadi siiski hakkama, kuid kui palju sinna lõpuks liikmeid jäi, jääb selgusetuks. Nüüd mõeldes tolleaegsetest plaanidest võin ilmselt väita, et minu koduküla taludel ei olnud sellest suurt kasu tõesti näha. Nende heinamaad, mis sellesse piirkonda jäid, olid minu kodutalu Laaneale ja Reinale vahel. Hiljem räägiti ligi 50-st hektarist. Sealt voolas läbi aga sama Raudoja, mis meie talu lauda tagant Eistvere poole suundus. Olles hiljem sageli neil heinamaadel käinud, võin öelda, et ega nad kuivendamatagi kujul nii liigniisked ei olnud. Tol ajal oli tegemist kindlasti korraliku puisniiduga.
Asjaajamist oli ilmselt palju ning vahepeal vaadati läbi ka veeühingule esitatud proteste. Nii lugesin ma 1936,a 30. novembril ilmunud ajalehest, et maaveekomisjon vähendas Eistvere küla talunikul Kaigil veeühingu piirkonda arvatud maa-ala 4,5 hektari võrra. Tegemist ei saa olla kellegi muuga kui minu vanaisa Hugo Kaigiga (1899 –1979), kellel oli samas külas Möldrivälja talu ning kus ta elas kuni oma surmani. Kaks talupidajat, kellel oli ühingu piirkonnas väga vähe maad, arvati ühingust välja. Kurla küla talunikel Lindebergil ja Roosilehel vähendati maa tulukust 25 protsendi võrra. Näeme, et Kurlast jäid siiski mõned ühingu liikmeteks. Lindebergi puhul oli kindlasti tegemist Reinale talu omaniku Mihkel Lindebergiga. Kõo valla talupidajad tegid ettepaneku asutada jõe süvendamiseks eraldi veeühing. Selgitati, et ega siis odavamalt läbi ei saa, kuna riik toetab just suuremaid ühinguid. Väiksema osanike arvuga ühingul jäävat toetus iga liikme kohta kasinamaks.
1937.a 24.novembri ajalehes oli jälle eelnimetatud projektist juttu. Teatati, et Pilistvere ja Eistvere vahel hakatakse jõge süvendama järgmise aasta suvel ehk 1938.aastal. Kirjutati, et oli toimunud veeühingu erakorraline koosolek. See viidi läbi Imavere ühispiimatalituse saalis. Leiti, et ilma laenuta hakkama ei saada ning läbirääkimistel Maapangaga oli jõutud kokkuleppele 17000 krooni saamiseks. Samal koosolekul tõstatasid osa talupidajaid ka probleemi ühingus osalejate osamaksude diferentseerimiseks. Need, kelle heinamaad talude põhimaaüksustest kaugemal, peaksid vähem maksma. Ilmselt selle kohta mingit otsust vastu ei võetud. Nii et tegelik töö läks lahti 1938.aastal.
See pikk magistraalkraav saadi enne 1940.aasta pöördelisi sündmusi veel viimasel hetkel valmis kaevatud. Kes tahtis oma heinamaid kuivaks saada, pidi sinna ise magistraalkraavi suubuvad väikesed kraavid kaevama. Kuidas ja milliste jõududega seda kaevati, täpselt ei tea, kuid kindlasti kasutati selleks Saaremaalt ja mujalt värvatud tööjõudu.
Juttu oli olnud sellestki, mis saab meie kodu juurest mööda voolavast Raudojast. Jäädi arvamusele, et sellega ei tehta midagi. See jääks nagu suurele magistraalkraavile lisaveekanaliks. Enne Eistvere mõisa juures Navesti jõkke suubumist sai oja siiski magistraalkraaviga üheks. Mäletan, et Õunapuu talu juures oli Imavere-Viljandi maantee 6.-7. kilomeetrill üle selle üks sild. Kui kraav ja oja oleksid lahus olnud, pidanuks seal olema kaks silda. Arvata võib ka, et kaevamine läks siis ka veidi odavamaks, kui piirduti ainult ojasängi õgvendamisega.
1959.aastal ostis minu isa auto, milleks oli pruugitud “Pobeda”, ja tol ajal ei olnud mõeldavgi, et see seisaks kusagil õues, kui temaga parajasti ei sõideta. Minu kodutallu ei olnud autoga enamus aastast üldse võimalik sõita. Läbi metsa kulgev tee oli peaaegu kevadest sügiseni läbimatu. Ainult kuival suvel sai talu juurde sõita. Otsustati nii, et auto jääb seisma isapoolse vanaisa juurde Möldrivälja tallu. Suurelt maanteelt oli sinna poole vähem maad ning enamasti oli see tee ka läbitav. Hakati sinna küüni otsa laudadest garaaži ehitama. Katus tehti laastudest. Ühel augustipäeval paluski vanaisa mind koos vennaga appi. Laastumasin pidi olema Eistvere bussipeatuse juures Imavere-Viljandi maantee ääres asuvas Õunapuu talus, mis oli Möldrivälja naabertalu ning meie ülesandeks jäi sealt lõigatud laastud kokku korjata ja hunnikusse laduda. Masinat ajas ringi üks ratastraktor. Sellel töötav mees oli umbes viie-kuuekümnene ning küllalt räpakalt riides. Olime seal tegevuses ühe päeva õhtul ning uuesti järgmisel päeval. Pärast seda läksime vanaisa tallu, kuhu kutsuti ka traktorist, kelle perekonnanimi oli Siil. Rahvas kutsus teda Vana-Siiliks. Vanaema oli korraliku lõunasöögi valmistanud ning vanaisa tõi tagumisest toast kapist pooleliitrise pudeli viina. Meile kui alles teismelistele seda ei pakutud. Vanaisa oli ka ise seda jooki haruharva pruukinud. Üldiselt tunti teda peaaegu täiskarsklasena. Kangem kraam kuluski peaaegu täielikult Siili jaoks. Lauas istuti ja aeti juttu umbes tund aega. Kui Siil oli lahkunud, lausus vanaema, et küll see mees võib ikka haiseda. Me istusime kõik köögis laua taga ning vanaema tegi ruumi õhutamiseks välisukse lahti. Masinaga töötades olid tal muidugi vanad ja kulunud riided seljas, kuid ega ta oma ihu ka vist üldse ei pesnud. Meilgi tekkis huvi, kuidas see asi tegelikult on. Vanaisa rääkis siis ajast, mil kirjeldatud magistraalkraavi oli kaevatud. Siil oli olnud ka seal üheks kaevajaks.
Ühel päeval oli väga palav ilm olnud ning Siil visanud särgi seljast ja pannud selle ühe kivi peale. Samas söönud aga karjamaal ühe talu lehmad. Üks lehm läinud kivi juurde, millel olnud Siili särk, nuusutanud seda ja neelanud selle alla. Kõik mehe kaaslased olid siis imestanud, miks lehm just tema särgi ära oli söönud. Teiste omad olid ju samas, kuid teiste kivide peal olnud. Mõni lehm oli neidki nuusutamas käinud, kuid sööma ei hakanud. Lõpuks leitud, et ju see pidi siis kõige enam läbi higistatud olema ja seega ka kõige soolasem. Lehmad ju tahavad vahel soola süüa.
See kraav oli meil alati tee peal ees, kui me oma kodust vanaisa-vanaema juurde läksime. Sinna minnes tuli meil isegi kaks veetõket ületada. Meie talu metsa ja heinamaad läbis loogeline Raudoja. Selle põjapoolne kallas oli madalamal kui lõunapoolne, kus asusid meie talu põllud ja hooned. Eistvere külas elavate vanaisa-vanaema juurde minekuks tuli alguses minna mööda oja ja põllu vahelist jalgrada kuni oja ühe kitsama kohani, kus oli purre. Tavaliselt oli selleks paar paksemat lauda või palki ning mõnikord ainult üks palk. Käepidemeid sellel ei olnud. Ei olnud mingi ime, kui purde libedaks muutumise järel sellelt vette sulpsatati. Õnneks ei olnud vesi suvel kuigi sügav. Seda oli ehk põlvini. Samas oli seal palju vett aga kevadise suurvee ajal. Tavaliselt kestis selline periood umbes nädala. Siis oli meie talu juures ojast põhja pool asuv heinamaa täiesti üle ujutatud. Kui vesi alanema hakkas, võis mõnel kevadel kuulda sealt konnade kontserti, mis koosnes peamiselt vaaksumisest. Mõnel aastal tekkis suurvesi ka pärast suuremaid vihmasadusid. Mäletan juuli lõpupäevi, mil meie heinamaal olid heinasaod, mis vees ujusid.
Kui purdest edukalt üle saadi, oli ees veel veidi heinamaad ja siis tuli minna edasi otse läbi Laanevälja talu õue, kus elas Merila pere. Tol ajal selle talu nime ei kasutatudki. Õeldi ikka Merila. See oli tegelikult sealse pere perekonnanimi. Neil ei olnud seal üldsegi vana talu. Räägiti, et see pere oli sinna elama asunud Eesti aja lõpus, kui oli asunikele sobivaid riigi maid välja jagatud. Põldu oli seal väga vähe, ehk hektar-poolteist. Sinna oli ehitatud puust elumaja ja paekivist küllalt viletsa väljanägemisega laut. Rohkem seal hooneid ei olnudki. Seal oli aga tavaliselt vähemalt kaks koera ja need olid eriti tigedad. Mõnikord ei olnud neid keegi ketti pannud ning siis nad lausa luurasid möödujaid, et kallale tulla. Oli isegi juhtumeid, mil soovitati enne sealsest õuest läbiminemist mõni kivi enne taskusse panna. Kui neid nendega loopima hakati, taganesid nad kohe.
Kui oldi hoonetest õnnelikult mööda saadud, tuli minna veel mööda kitsast rada läbi väikese metsatuka. Selle ääres kasvas mitu hästi haralist ja kõverate okstega mändi. Sealkandis andis mändi metsast otsida. Okaspuudest olid ikka ainult kuused. Seejärel jõuti magistraalkraavini, millele oli üleminekuks asetatud jälle kitsas purre. Tavaliselt oli selle ääres ka käsipuu, millele seda ületades toetuda. Suur kraav oli tegelikult sügavam kui oja ning sealt vette prantsatada oli tunduvalt ohtlikum kui ojja kukkuda. Ma ei tea, kuidas pidi kraavi kaevamine lõppema, kuid siis veel olid selle ääres paljudes kohtades kõrged mullavallid. Arvatavasti pidid need laiali ajama talupidajad, kes peakraavi väiksemaid kraave pidid hakkama kaevama. See jäi aga ilmselt tegemata, sest 1940. aastal vahetus riigivõim, seejärel oli suur sõda, millele järgnesid küüditamised ning Eesti talude olemasolu ebamäärasus, mis lõppes 1949.aastal nende kadumisega seoses kolhooside moodustamisega.
Tean, et taludest jõudsid endale selle magistraalkraavi ääres ainult vähesed oma maad tulutoovamaks muuta. Minu vanaisa oli seal lagedaks teinud paar-kolm hektarit võsast karja- ja metsamaad, kaevanud sinna vee ärajuhtimiseks kraavid, ajanud laiali suure kraavi kaevamisel tekkinud mullavallid ning rajanud sinna kultuurkarjamaa nagu seda tol ajal nimetati. Kokku oli tal seal kolm koplit ning koplite vahel kraavid. Hein kasvas seal paremini kui mujal ning veel siis, kui oldi juba ammu kolhoosis, koristas ta sealt oma kolhoosniku majapidamises lubatud loomade jaoks heina. Nüüdseks on see maa ammu võssa kasvanud.
1950. aastate lõpus oli selles suures kraavis palju jõevähke. Selle kraavi kaldad ei olnud üldsegi tasased, vaid mõnes kohas üsna sopilised ning täis vähkide urge. Mäletan, kuidas minu isa käis neist urgudest palja käega suuremaid vähke välja võtmas. Vähirohke oli ka Eistvere ja Pilistvere vahel voolav jõgi. Seal sai neid mitmel korral ööseti nattadega püüdmas käidud.
Ma ei teadnud senini, kui pikk see magistraalkraav on. Kusagil 1950. aastate lõpust meenub aga lugu, mida ma ei ole unustanud. Oli üks päikesepaisteline suvepäev. Meil oli aias kümmekond mesipuud. Nende eest kandis hoolt minu isa. Teda kodus ei olnud ning emagi oli kolhoosis sel päeval tööl. Mesilasi pidas ka minu isapoolne vanaisa. Temal oli kokku paarkümmend taru. Lisaks sellele töötas ta siis veel tolleaegse “Avangardi” kolhoosi mesinikuna. Kolhoosi mesilased olid tal kolmes kohas laiali ning nende hooldamiseks oli tal kodus kolhoosi hobune. Alati oli ju vaja midagi vedada. Tol päeval olin mina koos oma nooremate vendadega ning emapoolse vanaemaga kodus. Ühest mesipuust olid mesilased hakanud peret heitma ehk sülemlema. Mesilaste sülem kogunes õunapuu okstele. Meist ja vanaemast, kes sel päeval oli üsna haiglane, nende kinnipüüdjat ega vastavasse torbikusse ajajaid ei olnud. Vanaema ütles mulle, et mingu ma kiiresti Eistvere vanaisa juurde ja kutsugu ta appi. Oli teada, et mesilased kohe kogu perega lendu ei tõuse. Nad kogunevad enne seda hulk aega. Läksingi kiire jooksuga sinna. See vahemaa võis olla ehk poolteist kilomeetrit. Seal selgus, et vanaisa ei ole kodus. Ta oli läinud metsa puid tegema ning see koht pidi olema kusagil magistraalkraavi ääres. Isapoolne vanaema otsis mulle pööningult mingid vanad saapad jalga ja ma asusingi mööda kraavi kallast vanaisa juurde minema. Läksin kallast mööda kraavi alguse poole vist paar-kolm kilomeetrit ning vanaisa ma sealt ei leidnud. Lõpuks muutusid kaldad soiseks ning ma pöördusin tagasi. Ümberringi oli mets, kuid eksimist ma ei kartnud, sest orientiiriks oli kraav. Hirmutas aga, kuna räägiti, et sealses metsas võib hunte olla. Samuti tuli hoolas olla kõrge rohu läbimisel. Seal võis olla rästikuid. Õnneks ei kohanud ma neist kedagi. Jõudsin purde juurde tagasi ning kõndisin koju. Vahepeal olid mesilased kogunenud, tõusnud lendu ja kohe laskunud aia teises ääres asuva tühja mesipuu juurde. Nad ei olnudki kusagilt võõrast kohast uut elukohta otsima hakanud. Mina olin aga puruväsinud. Hiljem selgus, et vanaisa ei olnud oma kodust üldsegi kaugel. Ta oli olnud kodu lähedal metsas, kuid hoopis teisel pool, kuhu mina teda otsima läksin.
Hiljem ehitati kraavile puidust korralik sild. Meie Eistvere külas oleva naabertalu Laanevälja perenaine Hilda Merila asus tööle “Avangardi” kolhoosi lüpsjana. Tema hooldatavad lehmad asusid teiselpool kraavi Mägede talus. Ma ei tea, kas see oli talu ametlik nimi või nii, nagu seda rahva seas nimetati. Seal oli endisest ajast suur laut. Temalgi oli kodus hobune ning ta sõitis sellega alati sinna loomi talitama ja lüpsma. Ilma sillata poleks siis läbi saanud. Siis oli selle kraavi ületamine palju lihtsam.
Nüüd on selle suure magistraalkraavi kaldad enamasti metsa täis kasvanud. Endistel talude heinamaadel ei tehta heina juba ammugi ning ega loodus tühja kohta ei salli. Kadunud on paljud taludki, kelle heinamaad selle kallastel asusid.

KAHE VALLA PIIRIL

Meie talu asus kahe valla (Kabala ja Imavere) piiril. Otse üle oja oli veidi meie heinamaad ning seejärel tuli kohe Imavere valla Maasika talu heinamaa. See talu asus meist seitsme kilomeetri kaugusel Pilul. See, et talude heinamaad asusid nende põldudest ja hoonetest lahustükkidena kilomeetrite kaugusel eemal, ei olnud tol ajal mingi erand. Sama talu heinamaa oli ka meist ida pool, nii et meie talu maad olid poolkaarena ümbritsetud selle maaga. Põhja pool oli edasi veel Kangeri heinamaa. See talu oli ka kaugel eemal. Edasi oli veel teisigi, kuid neid ma enam ei tea. Teistega peale Maasika talu elanike meil ka mingeid lähemaid kokkupuuteid ei olnud. Pilul Maasika talu naabruses oli tuntud Eesti ärimeeste Puhkide suur ja jõukas talu. Maasikal elas minu emapoolse vanaema õde koos oma tütardega.
Kui koostati Kurla küla vanade piltide albumi, siis saatis selle koostaja Aina Lee mulle mitu inimestega pilti ja palus teatada, kui ma neist kedagi tunnen ning kas neil on mingi seos Kurla külaga. Ühel pildil oli 2 naist heinamaal puust loorehadega. Tundsin need ära. Need olid Maasika talu tütred Linda ja Salme, kellest mõlemad on juba aastaid siitilmast lahkunud. Teisi ma ei tundnud. Seost Kurla külaga ei olnud neilgi naistel. Nende heinamaa oli meie talu kõrval teise valla maa peal. Samas hakkasin mõtlema, kuidas võisid minu emapoolsed vanaisa ja vanaema kokku saada. Minu vanaisa Jaan Juhanson oli sündinud Kabala vallas Laaneale talus ehk samas, kus minagi oma lapse- ja varase noorusaja veetsin. Vanaema, kes kandis varem Aliide Kale nime, elas aga 1920. aasta paiku oma õe Anna Hirve juures abikaasale Mihkel Hirvele kuuluvas Maasika talus ja aitas seal talutöid teha. Varem oli ta olnud Eistvere mõisa teenistuses. Loomulikult oli temagi suvel meie talu juures oleval heinamaal heina tegemas. Sel ajal ei sõidetud sageli õhtul peale tööd 7 kilomeetri kaugusele koju. Võidi ka meie talus ööbida. Ju nad siis nii kokku saidki. Kuidas see kõik täpsemalt olla võis, seda me muidugi ei tea, kuid selliseid seoseid saab tuletada küll.

TALUDE HEINAMAADE VÕSASTUMINE JA HUNDID

Meie talu metsa äärest läks edasi põhja poole sirge joonena Kabala ja Imavere valla piir. Kui mets lõppes, olid ida pool Imavere valla talude heinamaad ning lääne pool Kabala valla Kurla küla talude heinamaad. Meie talul oli seal väike tükk otse metsast edasi. Edasi tulid Mullikjaani, Videviku, Juhani, Sepa, Reinoale ja veel mõne talu heinamaad. Need muidugi taluelanike kodudest nii kaugel ei olnud kui Maasika heinamaa. 1950.aastate alguses olid meie talu laudas kolhoosi noorhobused ehk sälud, kelle hooldajaks oli minu vanaisa Jaan Juhanson. Mingil ajal otsustati need heinamaad, mida kokku oli veidi alla 40 hektari, teha hobuste karjamaaks. Eelpool sai nimetatud ligi 50 ha, kuid selleks ajaks oli juba osale sellest maast mets peale kasvanud. Kogu sellele suurele maamassiivile tehti okastraataed ümber ning hobused lasti sinna. Neid oli kokku paarikümne ringis. Varem oli sealt kogu aeg suviti heina niidetud ja mõne talu poolt hiljem isegi loomi karjatatud. Tegemist oli Eestis laialt levinud maastiku tüübiga, mida nimetati puisniiduks. Selline karjamaa tegemine ja heina regulaarselt niitmata jätmine pani aluse puisniidu hävimisele.
Kõrvalolevatelt Imavere valla talude heinamaadelt veeti hein ära peamiselt talvise reeteega ning seal oli heina hoidmiseks mitmeid laudadest ehitatud küüne. Mäletan aega, mil oli olemas veel 3 Maasika talu küüni. Paljud panid heina ka kuhjadesse, kust seda siis talvel koju veeti. Küüne oli seal teistelgi heinamaadel peale Maasika talu. Kurla küla ligi 40 hektarisel maal oli säilinud ainult üks küün. See oli koguni palkidest ehitatud ja kuulunud kunagi Juhani talule. See küün asus peaaegu selle maamassivi keskel ja oli seal liikumisel heaks orientiiriks. Siis oli maa veel võsast ja metsast lage ning eksimise võimalused olid väikesed.
Tol ajal räägiti, et metsadesse on siginenud palju hunte. Nii juhtuski vanaisa ühel suvel, kui ta sinna karjamaale hobuseid vaatama läks, otse selle küüni juurest leidma ühe huntide murtud hobuse korjuse. Sel ajal kuulus Kurla küla suure “Leninliku Tee” kolhoosi koosseisu, mille keskus asus Kabalas. Kolhoosi hobusefarmi juhatajaks oli siis Jaan Laos, kes oli varem oma kodulkandis pidanud mitmeid ameteid. Ta oli ka jahimees. Mäletan, kui ta käis sealset ümbrust uurimas ning hiljem kaks päeva hobusekorjuse lähedal küünis passis. Kui hundid oleksid tagasi tulnud, siis tuul tema lõhna nendeni ei oleks viinud. Tuule suund oli vastupidine. Kolmandal päeval pööras tuul teise ilmakaarde ning ta lõpetas huntide ootamise. Pärast räägiti, et nende puhul olevat tegemist väga tarkade loomadega. Nad justkui aimasid, et neid jälitatakse ja ei tulnudki enam tagasi. Seejärel korjati sealt hobuse jäänused kokku ning need viis vanaisa Navestis asuvasse rebasekasvandusse. Sinna oli meilt ligi 20 kilomeetrit ning vanaisa käis seal ühel päeval hobusega ära.
Vanaisa tervis jäi väga kehvaks ning hobuste talitamise võttis üle minu ema. Suvel oli vaja neid hommikul sinna metsatagusele karjamaale ajada. Selleks olid nad läbi meie talu metsa sõtkunud sisse laia tee. Päeva jooksul käidi neid tavaliselt kord vaatamas, et teada saada, kas kõik on ikka alles ning õhtul koju ajada. Ajal, mil ma olin umbes kümneaastane, usaldati hobuste õhtune kojuajamine tavaliselt koos aasta noorema vennaga minule. Sama Raudoja, millest eespool juttu, läks läbi ka sealsetest heinamaadest ning tegi seal väga suure kaare. Ühel suvisel õhtul läksime jälle hobuseid koju ajama. Nad olid teiselpool oja karjamaa kaugemas sopis. Lähenesime neile, kuid siis kostus tagapool olevast Reinoale metsast hirmus röögatus ning tulemuseks oli, et hobused panid tuhatnelja kodu poole jooksma ja ei peatunud enne kui olid talli ukse ees. Meie jooksime neile muidugi järele, kuid nemad olid kodus ammu enne meid. Mis röögatus see oli, see jäigi mõistatuseks. Ilmselt tegi seda mingi metsloom. Miski muu ei saanud see olla. Rääkisime juhtunust kodus ning ühel teisel korral läksime sinna koos isaga. Proovisime, kas saame ka ise hobuste kojuajamise lihtsamaks teha. Läksime ühe põõsa taha ning röögatasime kolmekesi korraga nii valjusti kui võimalik. Hobused panidki jooksu ning me saime nad kerge vaevaga koju. Proovisime sellist kojuajamise viisi ka veel ühel korral koos vennaga, kuid siis sellele enam ei reageeritud. Ei tea, kas meie hääl jäi nõrgaks või olid hobused juba selle röökimisega harjunud.
Vanaisa suri 1956.aasta suvel ning hobuseid peeti meil veel mõni aasta. Seejärel viidi nad ära ning endistest heinamaadest koosnev karjamaa hakkas metsa täis kasvama. Praegu on seal paks mets peal ning heinamaadest, kus miski oli või kus oli üksik küün, ei tea kohalikest noorematest elanikest enam keegi midagi. Metsa on kasvanud ka endise Imavere valla talude heinamaad. Ajal, mil kolhoosiperedes peeti veel lehmi ja muid loomi, käidi sealt Eistvere küla elanike poolt heina niitmas. Sealsed puisniidud säilisid isegi veidi kauem kui endistel Kurla küla talude maadel. Igal suvel tulid endise Maasika talu heinamaale käsivikatitega niitma Eistverest kaks noort meest, keda kutsuti Laki poisteks. Nende vanemad elasid Eistveres. Noored mehed olid aga juba ammu kodust lahkunud ja ehk umbes 35-40-aastased, kuid kohalike elanike silmis ikka veel poisid. Nad elasid vist Tallinnas. Nii niitsid sealt heina ka paljud teisedki Eistvere külas elavad inimesed. Mõni isegi palkas endale heina mahaniitja. Sellist tööd tegi näiteks meie naabertalus elav Aleksei Merila. Ta ei tahtnud ennast kolhoosiga siduda ja tegi kõikvõimalikke juhutöid.

KÜÜN KUI METSAVENDADE VARJUPAIK

Eespool oli juttu heinamaadele ehitatud pisikestest heinaküünidest. Kaks sellist küüni oli ka meie talu põldude ääres. Üks oli hoonetest mõnisada meetrit eemal asuval poolteisehektarisel heinamaatükil, mis piirnes Naissaare ehk Umbsaare talu metsa ja Eistvere küla heinamaadega. Teine küün oli oja ääres kitsal oja ja põllu vahelisel heinamaaribal. See oli otse jalgraja ääres, mida mööda käidi isapoolsete vanavanemate juures. Ka talvel oli seal rada lumme tallatud. Mäletan, kuidas ühel külmal talveõhtul meie köögis liha ja mune praeti ning mingit kotti täideti, kuhu läks lihale ja munadele lisaks veel leiba ja ka plekknõu kuuma teega. Sellele mässiti ümber pakse riideid. Räägiti, et meestel on kindlasti küünis heinte sees elades külm. Oleks vaja termost, kuhu kuuma jooki panna, kuid seda ei olnud. Tol korral olid selles küünis peidus metsavennad. Kes ja kust nad pärit olid, see jäigi mul teadmata. Selle koti viis minu isa küüni ukseni ning sammus edasi üle oja läbi Merilate õue oma vanemate juurde.

TÄHELEPANUVÄÄRNE LOODUSOBJEKT

Meie talu juurest otse põhja poole minnes on veidi vähem kui kilomeetri kaugusel otse kahe valla piiril suur kivi, mida mõnikord on nimetatud Kabala kiviks ehk valla nime järgi. Olen näinud ka nimetust Imavere kivi. Jällegi valla järgi, mille piiril ta on. Olen kohanud ka nime Laaneale kivi. Tegelikult ta Laaneale talu maadel ei olegi. Tõsi on aga see, et selle juurde saab Laaneale talu juurest. Minu kodus ja kogu külas kasutati lihtsamat nimetust. See pidi olema Suur kivi. Teist sarnast vähemalt kümnekonna kilomeetri raadiuses ei leidu. Kõrgust on tal kolme meetri ringis, laiust 4-5 meetrit ja samapalju pikkust. Varem, mil heinamaad olid veel metsast ja võsast lagedad, paistis ta sellele lähenejale juba kaugelt eemalt. Minu vend hakkas taastatud vabariigis kodutalus talu pidama, muretses endale traktori koos haakeriistadega ning ehitas uue lauda. Väikeses majapidamises ei tasunud aga loomade kasvatamine ära ning ta lõpetas sellega. Seejärel töötas ta aastaid Imavere saeveskis. Oli aeg, mil ta tegi seal oma traktoriga teenustööd. Siis oli ta peaaegu igal õhtul tulnud koju saeveskist järelejääva puurisu koormaga, millega ta oli selle suure kivi juurde teed täitnud. Kui oli alles veel Kabala vald, st enne ühinemist Türi vallaga 10 aastat tagasi, tehti valla poolt sellele kivile kui vaatamisväärsusele reklaami. Türi valla vaatamisväärsuste nimekirjast ma seda aga ei leia. Ma ei tea, miks. Äkki on see nii sellepärast, et ta asub nüüd keset metsa. Nimetatakse mitmeid suuri kive, kuid seejuures hoopis väiksemaid, mida võib leida põldude vahelt. Sellest tekibki küsimus, kas valdade suuremaks muutmisega ei kaota paljudki rahva seas tuntud kohad oma tähtsust. Võin oma mälestuste põhjal öelda, et paljude inimeste jaoks oli see koht endisel ajal tähtis. Ei olnud külalist, kes meie tallu juhtus tulema, keda ei viidud seda kivi vaatama. Samas oli palju huvilisi, kes tahtsid teada, kus see kivi asub ja milline ta täpselt on. Seda taheti näha. Selle juurde tee rajamisega muutus sinna ligipääs palju lihtsamaks. Minu vend on nüüd ka juba aastaid pensionil ning tal pole selleks enam jõudu ega tervistki. Kivi kipub aga lihtsalt ununema.
Tean, et seda kivi peeti tähtsaks ka varasemal ajal. Kurla küla vanade piltide albumi kaanel on pilt, kus selle juures on seltskond pillimehega lõõtsapill käes. Tundsin sellelt pildilt ära mõned inimesed. Pillimeheks on Ants Kütt, keda tunti kunagi kodukandis tubli lõõtspillimängijana. Väike tüdruk vanemate inimeste hulgas on minu ema Helmi Juhanson (hilisem Helmi Kaik). On ka naabertalu perepoeg Juhan Mölder ning tema hilisem abikaasa Marta. Ma ei tea, kas nad pildi tegemise ajal juba abielus olid.

KAHEST OSAST KOOSNEV KÜLA

Kui jälgida küla kaarti, siis koosneb ta nagu kahest osast. Üks osa on see, mis koondub Imavere-Viljandi ja Kabala-Pilistvere maanteede ümbrusse ja teine osa see, kuhu saab Kabala-Kurla teelt Kõrtsi talu juurest. Seal on sellised talud nagu Tika, Hansuale, Kesa, Tibu, Tikutale, Reinoale ja teised. Rahvasuus nimetati seda Altnurgaks. Tee, mis nende taludeni viis, oli äärmiselt kehv. Mingit korralikku katet sellel ei olnudki. Tagumistesse taludesse oli näiteks autoga terve aasta jooksul võimatu ligi saada. Küla põhiosa ja Altnurga vahele jäi aga soine heinamaamassiiv. Seda nimetati külaaluseks heinamaaks. Mitukümmend hektarit, mis seal oli, jagunes paljude talude vahel. Meiegi talul (Laanealle) oli seal lahustükina olnud veidi üle nelja hektari soist heinamaad. Meie kodust jäi sinna üle 2 kilomeetri.

KURLA KÜLA VEEÜHING

Ilmselt oli tegemist väga liigniiske maaga. Ega muidu ei oleks 1939.a asutatud Kurla veeühingut. 1939.a 22.septembril ilmunud “Sakalas” kirjutatakse, et toimus Kurla veeühingu asutamiskoosolek, mille juhatusse valiti Bernhard Masa, Artur Kiviväli ja Mihkel Lindeberg. Viimane oli külas mitme talu omanik. Artur Kiviväljale kuulus Leiso talu ja Bernhard Masale Määru talu. Otsustati, et ühing veel töödega ei alusta, kuna siis toimus maade ümberkorraldamine ning maksustamise alused muutusid. Otsustati tegevust alustada 1940.aastal. Esialgu jäi kõigil ülesandeks süvendada kohad, kus esines veevoolu takistusi. Ei tea, millal päris tegevust alustati ja kas seda enam selle riigikorra ajal saadigi teha, kuid suur magistraalkraav, mis suubus meie talust põhja pool asuvatel heinamaadel Raudojasse, kaevati mingil ajal valmis. Seega tuli ojja vett veelgi juurde. Iga talu pidi loomulikult hiljem oma maa kuivendamiseks kaevama magistraalkraavi suubuvad väikesed kraavid.

UUDISMAA

Hiljem, juba 1950-date aastate teisel poolel kaevati sinna suure kraaviadraga uued kraavid. Siis muidugi ei peetud silmas enam endisi talumaade piire. Kraavid olid üksteisest 30-40 meetri kaugusel. Maa saadi suvel peaaegu kuivaks ning mäletan, et seal oli huumusrikas must muld. Kolhoos hakkas seal kasvatama mitmeid taimi. Üheks neist oli hübriidkaalikas, mida kasvatati loomasöödaks. Maa sees oli söödakaalikas ning tavaliste lehtede asemel lopsakas söödakapsas. Niisugune taim oli siis Eestis aretatud. Tol ajal käisid kõik küla lapsed suviti kolhoosis tööl. Nii käisin minagi maisi ja söödakutuure rohimas, laastumasina juures katuselaaste masina alt ära korjamas jne. Juhtus nii, et ühel hetkel spetsialiseerusin loorehaga põldudelt heina kokkuriisujaks.
Ühel päeval saadeti meid kuue-seitsmekesi sinna nn uudismaale hübriidkaalikapõldu rohima. Võrreldes kõvakspaakunud maisipõllu vagudega oli sealne muld pehme. Rääkisime, et seal saab umbrohtu kõplaga lõigata nagu saia. Me saime päeva jooksul kõblatud kolm korda rohkem vagusid kui maisipõllul. Tasustamise alused olid kindlaks määratud aga meetrite järgi ja need olid samad maisipõlluga. Seega pidime teenima selle töö eest kolm korda enam. Päevatasu ulatus 16-17 rublani, mis tolleaegsetes tingimustes oli ülirikkalik palk. Üks asjamees käis kolhoosi kontorist seda põldu ja meie tööd uurimas ning juba teisel päeval kehtestati sellele eraldi hinne. Me ei saanudki enamat teenida kui maisipõllul. Esimese päeva eest maksti siiski suur palk välja. Räägiti, et lapsi petta ei või. Hea seegi. Kolhoosis oli selgi ajal ikka mõistlikke juhtivaid tegelasi ka.

MAHAJÄETUD TALU JUURES

Samal perioodil olin ma ühel päeval suurest magistraalkraavist tagapool Punassaare talu põllul heina kokku riisumas. Ühe põlluga sain hakkama poole päevaga ning siis leiti, et rohkem pole seda tööd sel päeval vaja enam teha. Ma viigu hobune ja reha Paemurru talu juurde kolhoosi hobusetalli ära ning jäägu sel päeval õhtule. Nii hakkasingi Punassaarest ära tulema. Magistraalkraavile oli kunagi palkidest sild ehitatud. Tavalise vankriga ei olnud sealt üle minemisega mingit probleemi. Vanker oli ju kitsas. Looreha, millel ma istusin, oli aga nii lai, et hobust täpselt juhtides jäi selle ratastest silla ääreni kummaltki poolt ainult kümmekond sentimeetrit. Püüdsin hobust täpselt sillast üle juhtida, kuid äkki hüppas selle äärest üks lahtine palgijupp reha ratta alt üles. Hobune ehmatas ning pani tuhatnelja jooksu. Mina hoidsin ohjadest kõvasti kinni ning püüdsin teda seisma saada, kuid see ei õnnestunud. Õnneks püsisin ma reha plekist istmel. Oleksin võinud sealt ju maha kukkuda. Sepasaare ehk tol ajal tuntud Kooli talu juures oli mõlemal pool teed okastraataed. Seal karjatati kolhoosi lehmi. Traati otse sisse sõita ei võinud. Äkki taipasin, et juhin hobust nii, et üks ratas jääks aiaposti taha kinni. Kui reha lähebki katki, las läheb. Küll see kolhoosi sepa poolt, kelleks oli Paemurru talus elav Aleksander Koik ehk Paemurru Sass, ära parandab. Mina saaksin aga hobuse pidama ja jääksin ise ka terveks. Kartsin rehalt kukkumist. See manööver õnnestuski mul suurepäraselt. Seisin seal hobusega veidi aega. Ilmselt rahunes ta siis maha ning ma võisin oma teekonda jätkata. Kuna hobune kiiresti jooksis, toimus minu otsustamine ja tegutsemine väga kiiresti. Õnneks mul enam sellest sillast üle minna ei tulnud. Ma ei tea, kes seal ülejäänud heina ära riisus.

ÜKS PÄEV UUDISMAAL PELETAS KOLHOOSIST EEMALE

Sellel endistest heinamaadest üles haritud uudismaal kasvatati mitmeid söödakultuure aastaid. 1960.aastal ehitati Kihu talu maadele kolhoosi suur laut, milles oli sada lehma. Sel ja hilisematelgi aastatetel oli talust poolteise kilomeetri kaugusel kasvamas hübriidkaalikas. Kurlas tegutseva põllundusbrigaadi põllutöölistele, kelleks oli ka minu ema, tehti sügisel ülesandeks sealt kaalikaid lauta vedada. See oli seal maas veel siis, kui maa juba kergelt külmunud ja lund sadas. Mäletan ühte nädalavahetust 1962.aastast. Õppisin siis Põltsamaa Keskkooli kümnendas klassis. Tulin laupäeval koju ning sain tedada, et ema peab pühapäeva hommikupoolikul minema sealt kaalikaid lauta vedama. Kokku pidi ta viima sinna neli reetäit. Lund oli juba nii palju, et vedudeks kasutati regesid. See oli tolleaegsete oktoobripühade ajal, mil meil oli ka lühike koolivaheaeg. Sai otsustatud nii, et mina lähen emaga koos seda tööd tegema. Selleks tuli kodust paari kilomeetri kauguselt Paemurru talu juurest võtta hobused ja reed ning kumbalegi jäi siis uudismaalt ära tuua kaks koormat. Esimeste koormatega saime üsna kiiresti hakkama. Siis hakkas aga lumelörtsi sadama ning sellele lisandus veel kõva tuul. Meie riided said märjaks ning otse tööd tehes külm siiski ei hakanud. Viisime koormad ära ja siis veel hobused regedega talli juurde ning seejärel järgnes kahekilomeetrine jalgsiretk koju. Siis hakkas küll külm.
Tol ajal pöörati maarajoonide koolides eriti palju tähelepanu sellele, et meist saaksid kunagi põllumajandustöötajad. Ka sel ajal koolis õpitavad tootmisõpetuse ained olid põllumajandusega seotud. Räägiti selle majandusharu helgest tulevikust ja seda muidugi kolhoosikorra viljastavates tingimustes. Mõnikord jäi mulje, et teisi erialasid, mida õppida, olemas ei olegi. See päev hübriidkaalika lauta vedamisel tegi aga minu juures ära põllumajandusest korraliku võõrutustöö. Kas siis nii peabki kolhoosis tööd tegema? Kui kõikjal räägiti maaelu helgest tulevikust, siis kodudes räägiti, kui sa korralikult koolis ei õpi, jäädki kolhoosi sitta vedama. See oli paljudel isegi stiimuliks paremini õppimiseks. Mulle sai lõplikult selgeks, et räägitagu ja kirjutatagu mida tahes, kuid mina oma tulevikku ühegi kolhoosiga ei seo. Niisugune oli siis ühel sügispäeval nn uudismaal töötamise tulemus. Pärast keskkooli lõpetamist hakkasin Tartu Ülikoolis õppima inglise filoogia erialal, mille ka lõpetasin inglise keele õpetaja, romaani-germaani filoloogina. Nii on kirjas minu diplomil.

UUDISMAA UUS KUIVENDAMINE

Samal maatükil hakati 1970.aastatel uuesti maad parandama. Lahtised kraavid aeti kinni ning sinna paigaldati savitorudest drenaaž. Lahtiseks jäi ainult suur magistraalkraav. Siis tehti kogu töö masinatega ning üheks selle organiseerijaks oli minu vend, kes oli lõpetanud Tihemetsa Põllumajandustehnikumi ning saanud melioraatori kutse. Hiljem kasvatas kolhoos seal peamiselt heina ning osa maad kasutati ka karjamaana. Praegugi on sellest suur osa kasutusel.
Nõukogude ajal tehti sellist looduse ümberkujundust ka tee ääres, mis viib Kurlast Kabalasse. Minu kooliajal lõppes lage põllu- ja heinamaa Kurla poolt minnes Saara sauna juures. Sealt algas võssa kasvanud heinamaa, kus kolhoosnikud karjatasid oma lehmi ja mõnelt lapilt niideti ka heina. Nii oli see kuni Pesti taluni, mis peaks kuuluma Meossaare külla. Saara sauna vastas üle tee oli lausa tihe mets. Sedagi ei ole enam.
Soiste heinamaade kuivendamine tõi sealkandis kaasa rästikute vähenemise. See roomaja oli sel ajal loetud veel inimese ja ka loomariigi kõige hirmsamaks vaenlaseks. Kui võimalik, tuli ta temaga kokkupuutes kindlasti tappa ning neid tapetigi palju. Samas oli neid ka palju. Me nägime neid sageli oma talu juures heinamaal. Ühel korral sai meie koer rästikult isegi hammustada. Nägin seda ise pealt. Ta jooksis nii mis jalad võttis heinaküüni ja kadus heintesse. Teda ei olnud sealt võimalik leidagi. Kolme päeva pärast ilmus ta uuesti välja ning siis tema pea enam paistes ei olnud. See rästik, kes teda hammustas, oli üsna lühike, ilmselt poeg. Rästikult sai hammustada ka meie naabrimemm Merilalt, kes oli sellepärast mitu päeva haiglas. Pärast suuri kuivendustöid jäi neid loomi väheseks. Nastikuid sealkandis üldiselt ei olnud.

SÕBER PEETRIGA METSAS

Külaelanike poolt tuntud Saara saunas Kurla küla äärel Kurla-Kabala tee ääres elas ingerlane Saara Gribkov oma poja Peetriga. Millal ta sinna oli tulnud, täpselt ei tea. Ilmselt oli see aga ajal, mil ingerlased pärast riigivõimude poolseid pikki vintsutusi Eestisse jõudsid. Hoopis pikemaajalisem elanik oli seal aga Aleksander Vassiljev, keda teati kui endist vene valgekaartlast ja kunagise mõisniku poega. Pärast suuri sõdasid oli ta endale leidnud uue elupaiga Eestis. Oma esimestest kooliaastatest mäletan teda kaabuga peas õues jalutamas. Aias kasvatas ta palju sibulat ja küüslauku. Külarahvas imestas, miks ta küüslugud talveks maha jätab. Veel ei teatudki, et seda taime saab ka selliselt kasvatada. Nüüd kasvatan oma maasikapeenarde vahel küüslauku samamoodi. Lisaks oli tal üle tee maja vastas veel tubakapeenar.
Maja ise oli hästi vilets palkehitis. Peeter Vassiljev suri juba 1950. aastate keskpaigas ning majja jäid elama ainult Saara ja tema poeg. Sellest vist ka nimi Saara saun. Kuidas seda varasemal ajal nimetati, ei teagi. Ema ja poeg elasid väga vaeselt ja ega Peetril kooliski õppeedukus kõige parem ei olnud. Kabala kooli juurde oli sealt ligi 3 kilomeetrit. Mina käisin koolis, kuhu minu kodust oli 7 kilomeetrit, ajal, mil veel sai iga päev koju minna, jalgrattaga. Väga sageli andis Peeter, kes oli minust mitu aastat vanem ja suurem, oma koolikoti minu ratta leistangi otsa ning ise jooksis ratta järel. Me saime omavahel hästi läbi. Samas oli ta poiss, kes oli väga palju metsas hulkunud ning tundis paljusid linde. Tol ajal nimetati paarialindudeks vareseid, hakke ja harakaid. Valitses arusaam, et need on kahjulikud linnud ning neid tuleb sellepärast võimalikult palju hävitada. Jahimeestel oli isegi kohustus vareseid lasta ja nende jalgu koguda. Mingi arvu jalgade esitamisel anti neile mingeid hüvesid. Loomulikult teadsid seda ka poisid. Mäletan korda, mil hulkusin temaga koos saunast üle tee asuvas metsas. Ta ronis puu otsa ja võttis varese pesast munad ära. Munad loobiti vastu puud puruks. Siis leidsime haraka pesa. Selgus, et see lind ehitab oma pesale katuse peale. See jäeti puutumata, sest see oli nii haruldane.
Paljud poisid on sageli huvi tundnud kõikvõimalike asjade vastu, mis pauku teevad ja millega saab ka märki lasta. Peetril oli kodus mitu omavalmistatud sutspüssi. Ühel kasutati laskmiseks jalgrattakodarate nipleid. Mitmed poisid harrastasid seal sauna otsaseina, kus aknaid ega uksi ei olnud, pihta märki lasta. Paljudele ja ka väiksematele seda lõbu ei lubatud. Ju siis oldi veendunud selle ohtlikkuses. Seda see muidugi oli.
Peetriga katkesid mul ja paljudel mu kaaslastel sidemed, kui ta koolist lahkus. Ta oli kuusteist aastat vanaks saanud ning koolikohustuslikku ikka ta siis enam ei kuulunud. Samas õppis ta siis alles viiendas klassis. Tema kooliteel oli olnud mitmeid takistusi, mis temast endast ei sõltunud. Nad elasid emaga ka väga vaeselt. Mäletan, et ta oli läinud kooli õpetajate tuppa ja teatanud, et ta lahkub koolist. Teda oli hakatud veenma, et ta vähemalt sellegi klassi lõpetaks. Selline poiss ta ei olnud, kellest oleks igal juhul lahti tahetud saada. Ta rääkinud, et tal pole enam midagi jalga panna. Mingist abirahast, mis siis koolil kasutada oli, osteti talle kalossid jalga ja mingi paksem villane pluus selga. Samuti võimaldati tal elada kooli internaadis ning saada tasuta toitu. Viimane võimalus oli siis kõige vaesemate laste jaoks riigi abiraha näol olemas. Peeter käis veel kuu aega koolis ning teatas siis õpetajatele, et ta ikkagi lahkub. Peres polevat enam kedagi, kes leiba teeniks. Ta töötas natuke aega kolhoosis ning sügisel läks Põltsamaale sealsesse mehhaniseerimiskooli ehk rahva suus tönki traktoristiks õppima. Sinna saamiseks piisas neljaklassilisest üldharidusest. Tean, et ta oli veel olnud Kasahstanis uudismaid üles harimas ning teda autasustatud seal mingi medaliga. Mõne aasta pärast suri ema ning Saara saun jäi tühjaks ja lagunema. Mingi nõukogudeaegse vennasvabariigi kultuuridelegatsiooni saabumise eel oli see kolhoosi poolt lammutatud. Praegu on selle kohal ainult kivihunnik.

KODUTALU OLI NAGU SAARE PEAL JA KA PELGUPAIGAKS

Minu kodutalu Laanealle oli tol ajal suurest maanteest eemal. Kui ta praegusel kaardil on lausa Imavere-Viljandi maantee ääres, siis seda on ta alates 1960. aastate teisest poolest. Varem kulges see maantee otse läbi küla talumaade keskelt ja oli hästi kurviline. Nüüd kulgeb see hoopis kilomeeter maad lääne poolt. Mäletan, kui uue tee trassi paika pandi, räägiti sellest, kuidas paistavad autode tuled, kui nad Videviku talu juurest kurvist väljuvad. Nad paistnud otse kahe Aasu talu kohta ning sealt edasi meie taluni. Nii see tee valmis ka tehti. Tulemuseks oli, et paljud talud, mis olid enne tee ääres, jäid sellest eemale (Umbsaare, Näksi, Raaga, Villemi jt). Teised jälle sattusid hoopis tee äärde (Sepasaare, Kihu, mõlemad Aasud ja meie talu. Kõige suuremad muudatused olid tegelikult meie puhul. Varem olime nagu saarel keset metsa, heinamaid ja sood. Korralikku teed meie taluni ei olnudki. Põhjast ja idast piirnes ta Imavere valla ja Kabala valla Kurla küla talude heinamaadega. Lõuna pool oli Umbsaare talu mets ning Aasu talu soine karjamaa. Lääne pool oli ka mitme talu mets. Peamiseks väljapääsuks talust oli läbi Umbsaare metsa kulgev vankritee. Alguses oli see meie oma talu põldude vahel. Seejärel tuli veidi lepikuvahelist madalamal maal kulgevat teed. Iga suurema vihmasaju järel muutus see väga poriseks. Veidi edasi oli kõrgem küngas, mida nimetati mäeks. Äkki kujunes seal eriliseks vaatamisväärtuseks keset metsa kasvav õunapuu. Et see õunapuu on, sellest saadi aru tema õitsemise ajal. Kuidas see seal kasvama oli hakanud, sellele ei teadnud keegi vastust. Loomulikult voolas sadude puhul mäest alla madalamatesse kohtadesse vett. Mäe peal oli tavaliselt kuivem. Künkast edasi oli mõnisada meetrit hästi madala maa vahel kulgevat teed. Ei olnud mingi ime, kui seda sügisel vankriga läbides ulatus pori vankriratta rummuni. Enne Umbsaare talu oli veel üks suurema kraavi koht. Räägiti, et enne sõda oli sellel sild peal olnud, kuid sõja ajal olevat see autodega ära lõhutud. Seal olid mõned üksteisest eemal asuvad kivid. Jalgsi minnes oli võimalik neile astudes kuiva jalaga läbi saada. Veel talude ajal oli vanaisa alati varunud mitu suurt hunnikut kuuseoksi. Kui tee väga halvaks muutus, pandi sinna kuuseoksi. Hiljem seda muidugi enam peaaegu ei tehtud. See vana kraavgi tõi teele enne Umbsaare talu vett juurde. Kui minu ema 55. juubelit tähistati, siis rääkis Juhani talust pärit August Pärl, kes oli sünnipäeval pillimeheks, kuidas minu vanaisale oli kunagi, kui ta sealt metsa vahelt hobuvankriga läbi läks, purikas ehk haug vankrisse tulnud. Vesi oli nii sügav olnud. Jalgsi metsateed läbides oli võimalus valida veel teeäärseid üksikuid kuivemaid kohti, mis jäid sealt veidi kõrvale. Nii oli seal metsas veel mitu jalgrada. Sama teed mööda läksime me aga kooli. Tavaliselt käisime Kabala koolist, kuhu oli 7 kilomeetrit, iga päev kodus septembris ja alates mai algusest. Kui ilmad ilusamad olid, siis pikenes see aeg veidi. Talvel elasime internaadis. Vihmastel ja pimedatel sügishommikutel, kui puude ladvad kaheltpoolt teed kaarena kokku ulatusid, oli see rännak sünges metsas. Samal ajal oldi sellega aga harjutud. Teine väljapääs Kurla keskuse poole oli läbi Alt-Aasu talu õue. Seal oli ees aga mõnisada meetrit soist karjamaad. Mõnikord ja eriti kevaditi oli seal nii palju vett, et edasi saadi ainult mättalt mättale hüpates.
Lähin bussipeatus suure maantee ääres oli Eistveres Õunapuu talu juures. Sinnagi minnes tuli minna üle heinamaade, mis kevadise suurvee ajal olid sageli üle ujutatud. Kui praegu on suur maantee majadest saja meetri kaugusel, siis varem oli see hoopis teisiti.
Paks ja sünge mets kipub olema ikka salapärane. Oli neidki, kes sealt ei julgenud läbi minna. Võõraid inimesi käis meil üsna harva ja kui keegi tuligi, andis tubli koer sellest varakult märku. Pole siis ime, et meie talus leidsid 1944.aastal varjupaiga mitu meest, kes tulleaegsetest mobilisatsioonidest kõrvale hoidsid. Üks neist oli Eistverest pärit Möldrivälja talu perepoeg, kellest sai hiljem minu ja minust kahe noorema venna isa. Kuni 1944.aastani ei oldud teda Saksa sõjaväkke mobiliseeritud, kuna ta oli oma ema vanemate talu omanikuks vormistatud. See oli turbaraba ääres asuv Kotisopi talu Kabalast paar kilomeetrit Türi poole sõites. Maad oli sellel talul vähe, kuid see oli ikkagi talu, millele olid kehtestatud saaduste Saksa riigile andmise normid. Kui sakslastel juba kiire lääne poole minek oli, siis võetud ta ikkagi sõjaväkke. Alles hiljem sain teada, et ta oli osalenud Sinimägede lahingus ja saanud seal kergemal kujul haavata. Pärast terveks ravimist ta sõjaväkke tagasi enam ei läinud. Ta hakkas ennast varjama ning tegi seda ka siis, kui venelased Eestisse tagasi jõudsid. 1945.a lõpupoole õnnestus tal legaliseeruda. 1944.a suve teisel poolel oli meil varjul ka mitu Tartust pärit põgenike perekonda. Aeg-ajalt varjusid meie talu juurde mehed, kes olid sunnitud end nõukogude võimude eest varjama. Nii elas meie heinaküünis mitu nädalat ühel talvel oma küla Tõnuri talu peremees Ants Vaasmaa, kelle perekond oli 1949.a Siberisse küüditatud, kuid, kes ise ei olnud sel ajal kodus. Ta elas metsavennana kuni ajani, mil küüditatud hakkasid tagasi tulema. Siis ta legaliseerus. Mõne aja oli meil ka teisel pool Kurla küla heinamaid asuva Reinoale talu peremees Mihkel Lindeberg. Ta tegi isegi kõrvalisemates kohtades kolhoosis tööd, kuid teiste nimede all. Keegi külaelanikest siis kusagile kaebama ei jooksnud. Lõpuks ta siiski tabati ning saadeti vangilaagrisse kui küüditamisest kõrvalehoidnu. Tabati ta kusagil mujal.

KARUD JA HUNDID

Metsloomi oli tol ajal, kui mina koolis käsin, praegusest ajast vähem. Mäletan ühte keskpäeva, kui meile tuli läbi metsa küla postiljon Marie Martinson, keda kutsuti lihtsalt Manniks. Ta oli umbes 40 aastat vana ja vanatüdruk ning kartis paljusid asju. Meile tulles oli ta surmani hirmunud. Metsas olid pori peal olnud imelikud värsked jäljed. Tema arvates näinud need välja nagu keegi suur mees oleks seal käte peal kõndinud. Mis see küll olla võis? Äkki oli see mingi koletis. Läksime siis hiljem temaga koos ema ja vennaga seda teed mööda tagasi ning nägime ka neid jälgi. Meie jaoks oli selge, et mingit koletist seal olla ei saa. Meil oli kodus üks tol ajal välja antud raamat. See oli vist mingi noortele loodusesõpradele mõeldud üllitis. Hakkasime seda uurima ja need jäljed ei saanud kuuluda kellelegi teisele kui karule. Seda looma ei olnud sealsetes metsades aga keegi varem kohanud. Hiljem käisime isaga tema isa ehk Eistvere vanaisa juures ja nägime ka sealsel karjamaal pori peal selliseid jälgi. Ju see loom oli sealgi luusinud. Nii meil kui vanaisa juures olid mesitarud, kuid neid siis ega ka hiljem karud ei lõhkunud. Ei kuulnud, et keegi oleks edaspidi selliseid jälgi näinud. Ju see oli siis üks läbirändav karu.
Hunte eriti palju ei olnud, kuid räägiti, et neid olnud siiski rohkem kui kunagi Eesti ajal. Arvati, et need tulid siia Venemaalt. Ühe augustipäeva õhtul näidati Kabala koolimaja saalis ühte nukuteatri etendust, mida ma koos aasta noorema vennaga vaatama läksin. Olin siis ehk 9-10-aastane. Me kartsime pimedas läbi metsa tagasi tulla ning seekord tuli ema meile Umbsaare talu juurde vastu. Kui me põllu ääres metsast väljusime, kuulsime kaugelt meie talust põhja poolt metsast huntide ulgumist.
Ühel hommikul oli meile tulnud isapoolne vanaisa ning ta oli koos minu ema ja vanaemaga meie maja ärklikorrusel olevas toas kapist midagi otsinud. Äkki vaadanud nad aknast välja ning näinud, kuidas hunt tuleb üle oja ja läheb hiilides otse põllul olevate loomade suunas. Seal olid pandud värsket ädalat sööma meie lehm ja mullikas ning kaks lammast. Lambad, keda muidu peetakse väga rumalateks loomadeks, olid läinud lehma juurde, kes oli enda kaitseks sarved ette ajanud. Nägijad jooksid välja ning ajasid hirmsa kisaga hundi minema. Ju see hunt oleks ikka mõne looma nahka pannud, kui ei oleks segajaid tulnud.
Ühel varasel hommikul, kui hakkas alles valgeks minema, läksin ma vennaga läbi Umbsaare metsa. See oli paar aastat hiljem, kui me huntide ulgumist kuulsime. Me kiirustasime Kabalasse, et minna kooliekskursioonile. Äkki jooksis mõnikümmend meetrit eemalt meie eest läbi mitu koerasarnast looma. Neil oli ilmselt väga kiire. Üks oli suurem ja kaks või kolm väiksemad. Me püüdsime neid koletu röögatusega hirmutada, kuid vaevalt nad seda märkasidki. Neil oli ilmselt mingi looma tagaajamisega väga kiire. Kui sellest hiljem kodus rääkisime, oldi veendunud, et koerad need küll ei olnud. Ju seal oli emahunt oma kutsikatega, kes ehk jänest taga ajasid. Oli ka augustikuu ning sel ajal need loomad just sellist tegevust harrastavad.

IGAL PISIKESEL KOHAL OLI NIMI

Vaatamata sellele, et elasime tol ajal peaaegu saare peal, olid meil igal pisemal objektil ja kohal oma nimi. Ojast, mille tegeliku nime ma alles nüüd teada sain, oli eespool juba juttu. Ka sellel olid üksikud kohad, millel oli antud isegi nimetused ning mille kõik oma pere liikmed neid nimetades ära tundsid. Läbi meie metsa sai selle taga olevatele Kurla küla heinamaadele. Suvel selle kaudu enamasti heina koju ei veetud. See pandi küünidesse ja kuhjadesse ning veotööd tehti talvel reeteega. Oja ületamiseks oli aga läbi metsa mineval teel kunagi olnud puidust sild, mida nimetati lambasillaks. Teati, et seda kaudu oli Videviku talu karjane meie talu juurest lambaid oma talu heinamaale ajanud. Sellest ka nimi lambasild. Minu noorusajal seal enam silda ei olnud. Olid ainult kivihunnikud kahel pool oja. Nende kivide all armastasid pesitseda aga lutsud. Käisin sealt mitu korda neid püüdmas. Ühe käega kivi eemaldades tuli teise käega kiiresti kala peapoolsest otsast kinni haarata. Kui juhtusid seda tagantpoolt tegema, libises kala igal juhul käest. Ega muidu ei öelda, et luts on libe kala. Hiljem avastasime uue mooduse, kuidas seda kala kätte saada. Selleks sai kaasa võetud tavaline kahvel. Kui kala kivi all avastatud sai, sai sellele kahvel selga löödud. Tänapäeval oleks see kindlasti röövpüügiks tembeldatud.
Kui metsast välja meie lauda taha tulla, oli ojas üks allikas, mis oli kividega piiratud ning millele oli vanaisa puidust pealt tabalukuga lukustatava kaanega kasti valmistanud. Selles jahutati juba talu ajal ja ka hiljem piima. Kui toiduks värsket piima vajati, siis öeldi, et minnakse seda allika juurest tooma.
Samasse kohta oja äärde oli kunagi olnud kavatsus saun ehitada. Vundamendikividki olid juba kõik paika pandud. Sellest edasi ei oldud aga ehitatud. Ilmselt takistasid seda uute võimude tulek ja sõjad. Kõigest oli siis puudus. Kui kolhoosi ajal oli endine talu mets kolhoosi oma, siis lubati sealt metsavahi käest saadava raiepileti alusel ainult 5 ruumimeetrit küttepuid teha. Sellest muidugi maja kütmiseks ei jätkunud. Öeldi, et oksarisu ja hagu võib raiuda piiramatus koguses. Haohunnik oli muidugi olemas, kuid ahju tuleks kütta ikka puudega. Lisaks lubatule saeti metsast puid ikkagi nii palju, kui selleks vajati. Mõnikord saeti üksikuid kaski ka heinamaalt. Mingi ehituspuidu muretsemisele ei tasunud mõeldagi. Lisaks ei tohtinud aastaid näidata ennast jõukamana kui enamus kolhoosnikest. Esialgu, veel talude ajal, võidi kulakuks nimetada ning edaspidigi ei oldud kindel, et repressioone ei rakendata. Sellepärast jäi meie elumaja puitosagi voodrilaudadega katmata. Esimeseks probleemiks oli, et neid laudu ei olnud kusagilt võttagi ning teiseks oleks siis juba jälgitud, kus selle kõige soetamiseks vahendeid saadakse. Tegelikult elati kuidagi peost suhu ära. Kolhoosist saadav töötasu ei võimaldanud rahuldada kõige elulisemaidki vajadusi. Põhisissetulek saadi kolhoosniku õue-aiamaalt ja loomadelt. Nii oligi meie maja puitosa aastaid väljastpoolt “vooderdatud” ainult tõrvapapiga. Samamoodi olid kaetud paljude teistegi majade seinad. Saun jäigi ehitamata, kuid kasutati ikka väljendeid, et mindi allika või sauna juurde.
Lauda ja suure küüni otsas oli teiselpool oja väike heinamaatükk. Mingit silda seal üle oja ei olnud kunagi ehitatud. Kaldad oli lihtsalt lauskjamaks kaevatud ning ka heinakoormaga sõideti vankriga lihtsalt ojast läbi.
Veidi edasi oli ojas keset vett suurem kivi, mida nimetati laiaks kiviks. See oli pealt peaaegu tasase pinnaga ovaalne umbes 60 sentimeetrise läbimõõduga kivi. Selle peal sai püsti seista nii, et ei olnud ohtugi vette kukkuda. Lapsena saadeti mind sinna mõnda riietuseset, mida juba seebiga küüritud oli, loputama. Vesigi oli selle kivi ümber veidi sügavam ning see toiming õnnestus igati.
Veidi maad eemal olid oja mõlemal kaldal suured pajud. Nende vahele oli vette okstest pais ehitatud. Paisu ees oli vesi veidi sügavam kui mujal ning selle taga oli see ka samamoodi, kuid külmem. Sinna päike läbi põõsaste peale ei paistnud. Seal paisu taga käidi sageli pestud pesu loputamas. Öeldi, et minnakse paisu alla.
Sealt edasi tegi oja järsu kaare ning jälle oli üks sügavam koht, kuhu kunagi oli üks kraav suubuma pandud. See oli täpselt sama koha peal, kus lõppes meie talu maa ja algas Imavere valla Maasika talu maa ehk kus oli kahe valla piir. Varasematel aastatel oli meie ojas elanud rohkesti särgi, lutsusid ja purikaid ehk hauge. Minu kodukandis kasutati nimetust purikas. Sel ajal, kuhu minu mälu ulatub, särgi seal enam ei olnud. Lutsude püüdmisest kivide alt oli juba juttu. Purikad ehk laiemalt tuntud haugid olid enamasti seal, kus kasvas kallastel kõrge hein. Nii oli see ka selles kohas. Ühel suvel, kui oja madalamates kohtades põhjani ära kuivas, oli sellistes kohtades palju hauge. Mäletan, et püüdsin neid sealt vana pesuvanniga ning üks, mille kätte sain, oli üle poole meetri pikk.

TALUMAA JA HOONED KUI TERVIK

Talul oli olnud veidi üle 8 ha põldu. Selle lugesin ma välja 1939. aastal koostatud talumajapidamise arvestuse lehelt. Üllatav oli see, et siis ei oldud kirja pandud metsa. Paberite järgi seda ei olnudki. Kõik see oli arvestatud karjamaaks, kuigi seal kasvasid ka siis suured puud ning sealt varuti kogu majapidamises vajalik küte. Edasi uurides selguski, et nii oli see paljudel taludel. Mets oli okastraataiaga piiratud ja see oli olemas isegi keset paksu tihnikut meie ja Aasu talu vahel. Vanaisa oli kogu selle metsa piirdeks istutanud jõudumööda noori kuusetaimi. Mets oli kuuskede reaga piiratud. Hekk, mida pügatakse, see muidugi ei olnud. Talu ajal ja isegi hiljem aeti lehmad ja teised loomad metsa, kust nad võisid sealset rohtu nosida. Lisaks sõid nad ära ka isekasvanud puude ja põõsaste alged ning vältisid sellega metsa võsastumist. Metsas muidugi eraldi nimetustega tähistatud kohti ei olnud. Otse metsast läbi Aasu talu poole tungis meie talu maadesse otsekui kiiluna sisse umbes poolehektarine või isegi väiksem lage maatükk. Kunagi oli seal isegi midagi kasvatatud. Kuna see oli kuulunud Aasu talule, nimetati seda Aasu nurgaks. Minu noorusajal tehti sealt kolhoosnike lehmadele heina ning seda maatükki ei lastud metsastuda. Praegu on seal mets peal.
Meie põldudest lõuna poole oli veel üks pooleteisthektarine põllulapp, mis oli meie maadest laia põllupeenraga eraldatud. Seegi kuulus Aasu talule ning seda nimetati Aasu saareks. Räägiti, et paaril aastal pole Aasu talu seda soovinud harida, siis võtnud selle maatüki väikese tasu eest rendile minu vanaisa ning kasvatanud seal ühel aastal edukalt lina. Põllupeenar, mis seda meie põldudest eraldas, oli mitu meetrit lai ning seal kasvasid pajud, kased ja isegi paar tamme.
Talumaade kagupoolses nurgas vastu Imavere valla maid ja Umbsaare metsa oli ligi paar hektarit heinamaad, kus kasvasid suured kased ja kus oli pisike heinaküün. Seda nimetati Raudjapoolseks heinamaaks.
Maastikule annavad oma välimuse ka seal kasvavad üksikud puud, hooned ning aiad. Maastikukujunduse omapära kujundab ka hoonete asukoht talu maal või krundil. Meie talu hooned asusid põldudest põhja pool. Ojaga paralleelselt oli ehitatud maakivist laut, mille seinal oli aastaarv 1914. Hiljem oli selle otsa ehitatud suur heinaküün. Teatavasti sai see valmis 1930.aastal. Neist ei ole enam midagi alles. Küüniga samal joonel põhja-lõuna suunaliselt oli elumaja koos selle põhjapoolsesse ossa ehitatud hobusetalliga. Pool majast ja ka tall on maakivist seintega, hiljem sellele juurde ehitatud kolme toa ja esiku osa on puidust. Puidust on ka maja ärklikorrus. Maja juurde oli kujundatud aed, kus kasvasid õunapuud ning marjapõõsad. Lisaks tehti nende vahele ka juurviljapeenraid. Kõike seda nimetati meie kandis rohuaiaks. Aia lõunapoolses ääres oli ait koos selle otsas oleva kuuriga. Seegi hoone on alles. Veel oli aia nurgas väike kartulikelder. Selle seinad olid maakivist, kuid lagi oli tavalistest laudadest, mille peal oli külma tõrjumiseks saepuru ning igaks juhuks täideti katusealune veel heinte või õlgedega.
Ilmselt oli juba ammu tavaks saanud, et taluhoonete lähedale istutati mõned puud, mis ehtisid suurtena talu hoonete ümbrust ning tähistavad seal praegugi, kus hooneid enam ammu ei ole, endisi talukohti. Meil kasvas elumaja ees ümbes paarkümmend meetrit eespool 2 suurt vahtrat. Maja mõlema otsa lähedal olid suured kuused. Aida ja keldri vahele oli kunagi istutatud tamm. Vahtratest murdus üks mõni aasta tagasi tormiga pooleks ning vend saagis maha ka sellest püsti jäänud osa.
Sarnaselt oli puid istutatud ka enamuse teiste talude juurde.
Talu hoonete juurest kulges täpselt talu põllumassiivi keskelt kuni Umbsaare metsani vankritee, kaks rööbast ja keskel hobuste poolt sõtkutud rada. Tavaliselt kippusid rööpad ning ka keskmine rada järjest sügavamaks minema. Paar korda suve jooksul tuli siis rööbaste ja keskmise raja vahelist kitsast mururiba labidaga siluda. Sellised vankriteed olid suure maantee pealt iga talu juurde sisse tallatud. Tavaliselt kulgesid nad teelt otse taludeni. Kahe Aasu talu juurde kulges tee aga Näksi talu juurest mitte otse, vaid lausa vinklis. Alguses oli suund nagu Kihu talu poole ja siis põldude keskelt nürinurgana uues suunas. Sellega pikenes tee suurele maanteele. Minule oli see siis mõistatuseks, miks see nii oli. Miks suurele teele mööda kõige otsemat teed ei mindud? Põhjuseks olid tegelikult endiste talumaade piirid. Kuigi Eestis juba üle kümne aasta oli kolhoosikord maksmas, rääkisid näiteks põllutöölised, et sel päeval töötati Raaga põllul, siis Kooli väljal, Aasu maal, kombain lõikas vilja Tõnuri põllul jne. Sama oli tootmishoonetega. 1960.aastal ehitati Kihu talu juurde suur 100-le lehmale mõeldud laut. Seegi sai nimetuse Kihu laut. Samal ajal püüti ametlikus asjaajamises endisi talude nimesid vältida.

NÕUKOGUDEAEGSED NIMED EI JUURDUNUDKI

Nõukogude ajal oli õige inimestest rääkida nende perekonnanimede järgi. Külas räägiti aga ikka endiste talude järgi. Põlistes taludes elavad inimesed ei pruukinudki teada sealsete elanike perekonnanimesid. Nii räägiti Palvesaare Endlast (Endla Raba), Raaga Ärnist ja Endlast (Ernst ja Endla Roosmaa), Tõnuri Leilist ja Antsust ning nende lastest Antsust, Jürist ja Mallest. Viimaste perekonnanimi oli Vaasma. Jne. Keskealised inimsed kasutasid veel talunime ning vanemate inimeste kohta ei tarvitatud ka nimesid. Öeldi näiteks Näksi ema, Raaga ema, Aasu ema, Kooli taat jne. Nooremad ei saanudki külas teada, millised nende inimeste nimed tegelikult olid. Samas on huvitav, et inimeste kohta, kes olid mujalt külla elama tulnud, hakati kohe perekonnanimesid kasutama. Öeldi näiteks Saveljevi Viktor ja Maali (kirjakeeles Amalie). Nad olid külas elanud üsna kaua aega, kuid erinevates kohtades. Nende elukohaks ei olnud kindel talu. Kuigi nad hulk aastaid elasid Äävardi talus, ei hakatud neid talunime järgi kutsuma. Paul ja Helmi Esseitsmes olid elanud Tikajaani talus aastakümneid, kuid nad jäid külaelanikele tuntuks kui Seitsmes Paul ja Helmi.
Oli aeg, mil isegi kohalikke kohanimesid püüti hakata nimetama uut moodi ehk sotsialistlikult. Sellest andsid märki teeviidad. Kurla kõrtsi ja ka Näksi talu juures olid teede otstel, mis suundusid Pilistverre, viidad, mis näitasid suunda Kuldtähe kolhoosi. Kurla külast viis tee Kabalasse ning seal oli viit tekstiga “Kolhoos “Leninlik Tee” 4 km”. Need viidad olid üleval mitu aastat. Seejärel nad asendati vaikselt endiste asulate nimedega. Kuna need viidad olid puidust, siis võisid nad ka aja jooksul ära mädaneda ning kasutamiskõlbmatuks muutuda. Näksi talu juurest kadus viit hiljem üldsegi, sest tee, mis Imavere-Viljandi maanteelt viis Kurla kõrtsi juurest Pilistverre kulgevale teele, oli väga kitsas ja kehvasti hooldatud. Nüüdseks on ta üldse oma tähtsuse kaotanud.

MUUDATUSED UUEL EESTI AJAL

Viimastel aastakümnetel on seoses endiste kolhooside likvideerimisega maal väga suured muudatused toimunud. Juba enne Eesti Vabariigi taastamist hakkas minu vend talu pidama. Tal õnnestus osta väike traktor koos vajalike haakeriistadega. Mõne aasta pärast ehitas ta küüni kohale uue lauda. Tema jutu järgi oli tal kõrgajal laudas 19 sarvikut (lehma, mullikat ja vasikat). Maja otsas olevas endises hobusetallis, kus peeti aastaid kolhoosniku abimajapidamise (nagu seda siis nimetati) loomi, siis neid enam ei peetud. Seda talu hiilgeaega oli aga ainult mõni aasta. Lõpuks keeldus piimakombinaat talu 7-8-lt lehmalt saadavat piima ära viimast. Piima kogus olevat liiga väike. Samal ajal arenes edasi Imavere Saeveski ning ta likvideeris loomad ja läks sinna tööle. Seal töötab ta üks poegadest praegugi.
Nõukogude ajal toodeti enamus piimast suurettevõtetes (kolhoosides ja sovhooside), kuid ei loobutud üksiklehmapidajate piima kokkuostmisest. Mäletan isegi ajast, mil töötasin Pärnus rajooni täitevkomitees, kuidas üksikud lehmapidajad kaebasid, et nende piima ei ole piimakombinaati ära viidud. Väidetega, et äraviidav kogus olevat liiga väike, siis välja ei tuldud. Kaebuste lahendamisel jäi tavaliselt õigus lehmapidajale. Oli aeg, mil maal oli peaaegu iga talutee otsas laudadest piimapukk, kuhu varastel hommikutel piimanõud viidi ning kust need autoga kokku korjati, et piimakombinaati viia.
Samal põhjusel loobusid minu kodukülas ja mujal Eestimaal loomapidamisest paljud ning lõpuks lõpetati ka talu majandamine. Ometigi räägiti 1980. aastate lõpus ja järgmise kümnendi alguses taludest kui meie maa tulevikust ja just sellises võtmes, nagu need enne 1940.aastat olid olnud. Loomulikult ei saanudki see aeg tagasi tulla. Terves maailmas tuleb ju põhiline osa põllumajanduslikust toodangust suurmajanditest ja -ettevõtetest.
Koos individuaalloomade kadumise ning kolhoosikorra hingusele minemisega kadusid meie maastikelt ka loomakarjad. Praegustest suurtest farmikompleksidest enam lehmi karjamaale ei aeta. Nad saavad seal liikuda ainult nii palju, kui läheb vaja lüpsiplatsile suundumiseks ja sealt tulekuks.

LÄHIMAD NAABERTALUD

Veel veidi teistest lähematest taludest ja kohtadest oma kodukülas, millega sai enam kokku puutuda.
Peamine tee meie talust suurele maanteele viis läbi Umbsaare metsa, millest oli juba juttu. Seal oli punastest tellistest ehitatud elumaja, mille üks väike otsmine osa oli maakivist. Minu jaoks oli täielik uudis, kui arhiividokumentidest selgus, et tegemist on Naissaare taluga. Rahvas nimetas seda talu nii kaua, kui mina mäletan ikka Umbsaareks. Otse metsa ääres oli kahest osast koosnev maakivist laut. Mõnikord oli kevadise suurvee ajal otse selle seina taga vesi. Maja oli veidi kõrgemal künka otsas. Selle ees olid suured puud. Lisaks oli õue lõunapoolses osas õlgkatusega ait. Talu kunagised omanikud olid sealt võimude poolt välja aetud. Kolhoosi moodustamise ajal elas seal suur mujalt külla saabunud perekond. Perepea oli alguses lühikest aega kolhoosi esimees, kuid peagi ta arreteeriti ning pandi vangi. Naine, kellel oli 7 last, jäi üksi. Tööealised olid sel ajal ainult vanim poeg ja tütar. Elati peaaegu näljas. Seejärel nad lahkusid sealt elama Kabala keskusse ühte endisesse mõisamajja. Maja jäi tühjaks ning peagi kadusid sealt aknad ning uksed. Aida katus laskis vist juba varem vett läbi ning seinapalgid läksid Tõnuri talu juures oleva kolhoosile kuuluva viljakuivati kütteks. Peagi oli majalt kadunud ka katus ning juba oli maja seinte vahelt aeg-ajalt kuulda toksimist. Kellel oli telliskive vaja, see käis neid sealt võtmas. Nii oli see 7-8 aastat, kuid siis otsustati kolhoosis see maja elamiskõlbuliseks teha. Sinna ehitati 2 korterit ja peagi saabusid uued elanikud. Lauda suuremat osa keegi ei kasutanud ning see lagunes. Kolhoosnike loomade jaoks kasutati ära ainult selle väiksem müüriga eraldatud osa.
Uue aja saabudes ostis selle ära üks soomlane, kellele ta minu teada kuulub praeguseni. Mõned aastad elas selles minu vennapoeg oma perega ja tingimuseks oli, et ta hoiab maja korras. Mõne aja pärast minu vennapoeg lahkus sealt. Ta ostis pärijatelt ära Mäe-Aasu tühjana seisnud elamu, hakkas seda elamiskõlbulikuks tegemas ning asuski sinna elama. Kaks Aasu talu (Alt-Aasu ja Mäe-Aasu) on naabrid. Nende õuesid lahutab ainult kuusehekk. Alt-Aasu on aga madalamal ning Mäe-Aasu kõrgemal. Sellest ilmselt ka nimed. Mõlema talu piirilt alates hekist kulges põldude vahelt tee karjamaa ja metsani. Selle kaudu aeti kunagi loomi karjamaale. Seda nimetati rahva seas Aasu tänavaks. Mõlemad talud olid oma põldudelt korjatud kivid ladustanud selle tee ehk tänava äärde.
Umbsaare talust otse üle maantee oli keset Villemi talu põldu väike metsatukk, millest keegi ühtegi puud ei saaginud ega raiunud. Tol ajal oli teada, et tegemist on muinasaegse kivikalmega, st pühapaigaga. Sellest kirjutati ka kuuekümnendate aastate ajalehtedes. Nüüd ma ei leia seda kohta üheski infomaterjalis ega teatmikus, ka mitte valla tutvustuses. Need kalmed peaksid olema aga jäädavalt rahvale informeeritavad.
Aasu talude juurest kulges maanteele nürinurgakujuline tee, kuid otse üle põldude käidi Sepasaare ja Kihu taluni ka tolmust hobuste poolt sissetallatud vankriteed mööda. Kihult mindi edasi otse Määruni ja sealt selle talu elumaja ja lauda vahelt Tõnurini, kus see teeke ühtis suure maanteega. Tõnuri talu juures otse kuivati taga oli maanteel järsk kurv, peaaegu 90 kraadi, ja seal tuli ka tol ajal, mil autodega sellise kiirusega nagu praegu, ei sõidetud, kiirus maha võtta. 1950.-1960.aastatel oli selle maantee peal sõites juba 60-70 km tunnis suur kiirus. Selles kurvis juhtus aga sageli õnnetusi ja just suure kiiruse tõttu. Kõige traagilisem, millest kaua aega räägiti, juhtus ühe Vene sõjaväe autoga. Võhmas oli siis sõjaväebaas koos lennuväljaga. Sealt tulnud auto oli sõitnud kurvi sisse vähemalt 80-se kiirusega. Tol ajal loeti seda väga suureks kiiruseks. Tulemuseks oli, et kongiga auto keeras rattad ülespidi, üks sõjaväelane sai surma ja teisel oli jalg ainult nahatüki otsas rippunud. Uue maantee ehitamisega sellised kurvid loomulikult kadusid.

KURLA KÜLA TALUD JA SAUNAD

Vaadates küla kaarti 1930.aastatest ning võrreldes seda praeguse olukorraga võib öelda, et vimaste aastakümnete jooksul toimunud muudatused on väga suured. Eespool oli juttu tehtud looduse ümberkujundamisest nõukogude ajal, millega tekkisid uued lagendikud põllu- ja rohumaadega. Samas kasvas suur osa endisi heinamaid metsa. Puisniidud, mis olid endisaegsetele heinamaadele omased, kadusid täielikult. Nüüd kuuleme, et sellist looduslikku kooslust tahetakse terves Eestis mõnes üksikus kohas taasluua.
Lisan sellele kirjatööle küla kaardi sellisena, nagu see oli veel 1930.aastate lõpus. Sellel on iga talu- või saunakoht nummerdatud ning vaataksime, mis neist on tänaseks saanud. Kurla küla vanade piltide raamatus on palju juttu inimestest, kes neis elasid, kuid praegune eesmärk on ilmselt kirjeldada maastikke. Loomulikult toimuvad ühe või teise talu kadumisega muudatused selle kohas oleva maastikuga. Vaatleksime seda kaardil näidatud numeratsiooni järgi. Number 1 kuni 11 talud ja saunakohad on Altnurga koosseisus.
1.Tibu talu oli kunagi üsna jõukas talu. Seal elati kuni 1970.aastate lõpuni, kuid majapidamine jäi külast kaugele ja sinna ei viinud korralikku teed. Nooremad pere liikmed leidsid, et parem on asuda mujale, kus vajalik infrastruktuur olemas. Sellepärast ei ehitatud sinna elektriliinigi. Praeguseks on hooned hävinud ning suur osa põllust metsa all.
2.Pendisaaregi talu jääb teedest eemale ja ega sinna ligipääs lihtne ei ole. Mäletan seda talu kusagilt kuuekümnendatest aastatest, kui juhtusin seal käima. Lagedat maad oli sealsete hoonete ümber vähe. Endised karja- ja heinamaad olid juba siis võssa kasvanud. Inimesed, kes seda kohta omaks pidasid, olid ka hiljem olemas. 2003.aastal oli aga suur osa hoonetest tulekahjus hävinud. Seejärel müünud omanikud tulest päästetud elumaja osa kusagilt tulnud uutele omanikele. Minu venna jutu järgi pidavat need olema hoopiski muust rahvusest. Huvitav, kuidas nad sellise koha üles leidsid.
3.Kaeramäe talu on tänaseks täiesti hävinud ja hoonetest pole midagi järel.
4.Saviaru saun on kaardil olemas, kuid mina ei mäleta, et selline inimeste elukoht seal kunagi olemas oli. Järelikult oli kadunud juba 1950.aastateks.
5.Hansuale talu on üks väheseid, mis selles küla osas on säilinud.
6.Tikutale tallu oli üldse väga raske ligi pääseda. Sinna sai ainult üle soise heinamaa. Ta jäi ka kõigist vajalikest infrastruktuuri objektidest kaugele. Kui vanaperemees sinna pärast naise surma üksi elama jäi, viis tütar ta mõne aasta pärast enda juurde. Talu on täielikult hävinud.
7.Reinoale oli kunagi suur ja jõukas talu. Meil teati teda Reinale nime all. Selle omanik Mihkel Lindeberg oli ka Kurla küla keskel asuva Kubja talu ning Kurla kõrtsi omanikuks. 1949. a küüditati sealne voodihaige perenaine Siberisse, ta tassiti süles rekke. Kas ta sinna kohale jõudis, jäigi teadmata. Tõenäoliselt suri ta teel. Peremeest tol ajal kodus ei olnud ja teda ei saadudki kätte. Ta hakkas ennast varjama. Mäletan teda isegi meil käimas. Tal oli pikk habe ees ja must kaabu peas. Minu vanaisa pidi meie talu juures olevale karjamaale kolhoosi hobuste jaoks aia ümber tegema. Selle töö tegi tema nimel ära sama mees. Niisiis, metsavend tegi kolhoosile tööd. Seda muidugi vanaisa nimel. Ta käis teisteski taludes, kuid keegi võimuorganitele kaebama ei jooksnud. Lõpuks ta ikkagi arreteeriti ning ta oli aastaid vanglas. Tema talu jäi küüditamise ajast saadik tühjaks. Mäletan, et sealsetelt põldudelt niitis kolhoos heina. Hooned seisid veel kuuekümnendate aastate alguses püsti. Kord räägiti, et sealses õues olevat nähtud ühte meest liikumas. Legaalselt seal siis kedagi ei elanud. Ju see oli siis ennast varjav metsavend või mõni muu tegelane. Talu jäi keskustest veel kaugemale kui Tikutale ning ligipääs oli sinna väga kehv. Nüüdseks on talu kõik hooned maa pealt kadunud ning põllud võssa kasvanud.
Kõik need -ale nimelised talude nimed näitavad ilmselt seda, et nende rajamisel tehti alet. Tean, et minu kodutalu puhul see nii oli olnudki.
8.Kesa on endiste omanike järeltulijate valduses ning ka korras hoitud.
9.Paistesaare talu on alles ja kunagiste talupidajate järeltulijate valduses.
10.Tika talu paistis silma oma suure elumaja poolest. See seisis mitu aastat tühjana, kuigi omanikud olid olemas. Selleks on Peeter Praksi pere, kuid kolhoosiajal, mil elasid veel tema isa ja vend, ostis enda omandusse Videviku talu hooned. Nad tegid need korda ning asusid sinna elama. Mõni aasta tagasi, kui kohtusin Peetri abikaasaga, kes töötab ka praegu Kabala raamatukogu juhatajana, oli viimane väga mures, mis Tikast saab. Suvel olin Pärnus ühe tuttava sünnipäeva tähistamisel. See mees on Herbert Last, kes on olnud kauaaegne Koeru Keskkooli õpetaja ja kohaliku külateatri arendaja. Kunagi töötasin temaga koos Retla koolis õpetajana. Ta elab praegugi Koerus, kuid parandas siis ühes spaas oma tervist ning otsustas siin ka oma 75.juubelit tähistada. Sinna ilmus grupp naisi Koerust ning selgus, et üks neist on Peeter Praksi tütar. Viimane ütles, et Tika on nüüd tema omanduses ja tema hoolitseb sealse maja eest. Ise elab ta alaliselt ning töötab Koerus. Tika on ilmselt õigetes kätes ja laguneda tal ei lasta.
11.Kivimäe saun. Seda ei ole enam ammu olemas. Ei ole isegi sealse maja kohta. Sealt oli pärit hiljem aastaid Kurla kõrtsihoones elanud Ants Kivimäe. Sauna nimetati selle pere nime järgi, kes seal sees elasid.
12.Rihmosepa talu on kunagi olnud jõukas talu. Kohalik rahvas nimetas seda talu Riimussepaks.Peale elumaja oli seal mitmeid kõrvalhooneid. Erinevalt enamusest taludest oli seal olemas sigala. Praegu on ta maha jäetud ja hävimisohus. Elumaja on kokkuvarisemise äärel ning enamus kõrvalhooneid on hävinud.
13.Kõrtsi ehk Poe talu on Kurla-Kabala tee ääres praegugi olemas. Varem ma ei teadnudki, et see on Kõrtsi talu. Teda tunti ainult Poe nime all. Kunagi oli seal pood olnud ning sellest annavad praegugi märku elumaja kahepoolsed laiad uksed, mida vist ei ole aastakümneid avatud. Kolhoosiajal ja enne seda elas seal oma perega Theodor Roosileht. Külas kutsuti teda ka poeta Teoks. Kolhoosi hiilgeajal ehitati sinna üle tee suur karjalaut, mida hakati ka kutsuma Poe laudaks. Selle nime all oli telefoniraamatus näidatud isegi sealse telefoni number. Praegu seal kedagi alaliselt enam ei ela. Oma kodupaika külastades olen sealt küllalt sageli mööda sõitnud. Mitmel korral nägin ma seal õues seismas ühte autot ja sellest tulenevalt arvasin, et keegi on sinna alaliselt elama asunud. Uurides seda oma vennalt selgus, et seal polegi alalisi elanikke. Tema ütkuse järgi oli sinna üks vana romu seisma toodud. Iseenesest tekib mõte, et nii võidakse ka kutsumata külalisi ehk vargaid eemal hoida. Ehk mõtles mõnigi minuga sarnaselt. Alalisi elanikke ei ole, kuid omanikud on olemas ja ühel korral nägin seal ka maja korrastajaid.
Taluhoonete vastas üle tee on kolhoosi ajal ehitatud suure lauda varemed. Katus on lagunenud ja ka seintest on püütud kive oma ehituse jaoks kasutada. Ustest ja akendest ei tasu rääkida. Paljud neist on ära viidud ja palju aknaid on ka lihtsalt sisse loobitud. Ka sellised kolhoosiaja mälestised “ehivad” meie maastikke.
14.Saara saunast oli juba eelpool pikemalt juttu. Rahva seas oli ta selle nimega tuntud, kuid ta oli ju olemas ka enne ingerlaste Eestisse tulekut. Kuidas teda siis nimetati, sellest ei tea keegi.
15.Põdra Anne saun on kunagi asunud Saara sauna vastas teiselpool teed. Alates 1953.aastast, mil minu koolitee sealt mööda hakkas käima, ma seal ühtegi ehitust ei mäleta. Küll oli aga tee ääres enne metsa väike söötis lagendik. Seal oli isegi üks väike maalapp üles haritud, millel Aleksander Vassiljev tubakat kasvatas.
16.-17.kõrvuti on 2 Noti talu. Neist üks on täiesti hävinud ja teisel on uued omanikud, kes seda ka kasutavad.
18.Korstna talu on koht, kus kasvas Jüri Vilms. Tema sünnikoht oli tegelikult Arkma külas. Talus olid suured hooned, kuid kõrvalhooned on enamasti hävinud. Aastaid seisis elumaja tühjana ja oli juba lagunemisohus. Paar aastat tagasi tuli sinna elama aga üks noor perekond ning majapidamist korrastatakse jõudumööda.
19.Juhani oli kunagi jõukas talu ning korras hoonetega. Sealt on pärit aastaid Tartu Ülikoolis pedagoogika õppejõuna töötanud Andres Pärl ning tema noorem vend August Pärl, kes oli tuntud kultuuritegelasena ka kodust kaugemal. Ta oli aastakümneid Kabala Rahvamaja juhataja ja õpetas ka kohalikus koolis muusikat. Tema algatas Kabala laulupidude traditsiooni, mis toimuvad iga aasta augustis Kabala parki ehitatud laululaval. Nõukogude ajal anti talle Eesti NSV teenelise kultuuritegelase nimetus. Talu on nüüd uute omanike valduses.
20. Michelise sauna nime näen ka koostatud raamatust esimest korda. Nimed on toodud vastavalt arhiividokumentidele. Seda sauna tunti Vassa sauna nime all. Sealgi elas Venemaalt Eestisse saabunud valgekaartlane. Mina mäletan aega, mil ta elas seal üksi ja elatas ennast sügiseti marjade ja seente korjamisega. Muul ajal tegi ilmselt juhutöid. Rahva seas oli ta tuntud Vene-Vassana. Pärast tema surma kadus see saun ja seda tähistab keset põldu ainult väike kivihunnik.
21.Kassisaba talu oli veel alles, kui ma juba teismeeas olin ja suviti kolhoosis tööl käisin. Olen sealses küünis heinaveo ajal heinte vastuvõtjaks ja virna tallamisel olnud. Kunagised omanikud küüditati 1949.a ning hiljem elas seal mitu perekonda, igaüks neist mõne aasta. Viiekümnendate-kuuekümnendate aastate vahetusel põles see talu tulekahjus maha.
22.Tubaka talu on ka praegu olemas. Seda ehib nüüd mälestuskivi, mis on püstitatud Eesti farmakoloogia rajajale ja kunagisele Tartu Ülikooli professorile Georg Kingisepale. See talu oli tema sünnikoht. Samas oli selle talu lauda juures 1941.a hävituspataljonlaste poolt tapetud Juhani talu peremees Andres Pärl, kes oli maetud seejärel sõnnikuhunnikusse.
23.Kubja oli juba 1950.aastatel varemetes ja on nüüdseks hävinud. Talu kohta tähistavad vaid selle õues kasvanud suured puud.
24.Mullika on praegugi olemas, kuigi seal on elanikud, kes pole endiste omanike järeltulijad. Kuna talu aed on otse Kurla-Kabala tee ääres, siis mäletan, kuidas selle piirdeks olid istutatud kreegipuud, mis sügiseti olid valminud vilju täis. Koos sõpradega koolist tulles sai seal peatutud ja kreeke söödud. Hiljem hävisid puud ilmselt mõnel külmal talvel.
25.Jaaguhansu talu ma ei mäleta ja ei oska isegi leida täpset hoonete asukohta. Häving on olnud põhjalik.
26.Punassaare talu jäi tühjaks viiekümnendate aastate keskel, mil sealt sealses saunas elanud Elli Raba kusagile mujale elama asus. Talu elumaja oli siis juba tühi ja kasutamata. Seal leidis varju mitu metsavenda. 1955.a andis ennast ise julgeolekule välja Erich Muinasmaa, kes oli ennast selles talus varjanud. Suurest külapõldude massiivist lahutas seda talu väike riba metsa. Talu elumaja palgid kasutati hiljem ehituseks ära. Kolhoosi ajal hariti ka sealseid põlde. Eespool oli juttu minu heina riisumisest sealsel põllul. Kui hakati talusid taaslooma, oli minu vend see, kes sealsetelt põldudelt oma loomade jaoks heina koristas.
27.Tuura Manni saunast teadsin, et see oli kunagi olemas olnud. Kabala koolis oli traditsiooniks saanud, et kevadeti käisid vanemate klasside õpilased paar päeva metsa istutamas. Ühel kevadel käisime sealsel lagendikul kuusetaimi istutamas. Majast ei olnud siis enam midagi alles. Nüüd peaks seal korralik mets peal olema.
28.-31.Laaneallest, Umbsaarest ehk Naissaarest ning Aasu taludest oli eespool juba pikemalt juttu.
32.Sepasaare talu nimigi oli mulle avastuseks. Sellel kohal asus kunagi Kurla kool ning rahva seas nimetati seda Kooliks. Sealsed elanikudki olid Kooli-taat, Kooli-memm, Kooli Lembit ja Ants. Talu asutati sinna pärast Kurla kooli likvideerimist 1930. aastate keskel. Kohalik rahvas oli sellele plaanile vastu olnud ning neid toetanud ka vald. Viimane oli olnud aga sunnitud lõpuks kooli “tänu” mingitele ähvardustele sulgema. Õpilasi oli selles Kurla ja ka Imavere valla Eistvere külast. Minu isa, kes elas Eistveres, oli oma esimesed koolitalved seal õppinud. Kokku oli neid seal nelja klassi peale olnud 40 ringis. Praegu poleks sellise õpilaste arvuga algkooli keegi sulgenud. On ju olemas põhikoolegi, kus õpilaste arv selle numbrini ei küündigi. Osa ruume olid hakanud kasutama talupidajad, kes kusagilt sinna elama asunud. Suur osa ruume oli olnud kohalike seltside kasutada. 1941.a sõjasuvel põles puidust koolimaja maha. Hiljem, kuni kuuekümnendate aastate alguseni elas pere mingist kõrvalhoonest kohandatud pisikeses hurtsikus. Väljastpoolt oli see tõrvapapiga üle löödud. Väike korsten oli katusest veidi ülespoole tellistest ning edasi pikendas seda mingi metalltoru. Koolimaja ahi oli säilinud ning selle ümber oli puidust uberik ehitatud, mida kasutati saunana. Kaks perepoega läbisid kolhoosiesimeeste ettevalmistuskursused Kehtnas. Lembit oli mitu aastat kohaliku küllalt suure “Leninliku Tee” kolhoosi esimeheks. Perekonda tal siis ei olnud ning elas samas ubrikus. Kabalast koju sõitis ta kolhoosi veoautoga ning sageli said pooled külalapsed temaga kooli minna. Päeval andis auto autojuhile, kes kasutas seda veotöödel. Tagantjärele on täiesti kummaline mõelda, et hiljem punaparuniks tembeldatud tegelane elas sellises kohas. Hiljem töötas ta Kabala ja Arkma vahel Mäo külas põllundusbrigadirina ja elas koos ühe naisega, kes oli kolhoosis partorgiks. Seejärel oli jälle üksik ning elas kodutalus. Viimaseks töökohaks oli Kihu talu juures veiselauda karjakuks olemine. Temast noorem vend Ants oli Türi lähedal ühe kolhoosi esimeheks, kuid ainult väga lühikest aega. Jättis selle ameti kus seda ja teist ning oli hiljem kodukohas rääkinud, et tema pole suutnud sealsete varastega võidelda. Hiljem töötas ta mitmes kohas ehitustöölisena. Koos ehitasid nad siis koolimaja vundamendile viiekümnendate aastate stiilis uue maja, kusjuures suure osa puitmaterjali saadi Punassaare talu endisest elumajast. See on kõrge katusega, nagu neid paljudes väikelinnades leidub.
See koht on veel kuulus selle poolest, et see on kunagise riigivanema August Rei sünnikoht. Mõned aastad tagasi püstitati sinna mälestuskivi ning nüüd peatuvad teel paljud, et seda kohta vaadata. Kivi avamise ajal teatatati meedias, et Kurla kooli juures avati mälestuskivi. Õigem oleks olnud, selle kooli kunagises asukohas. See individuaalmaja küll koolimaja ei olnud, nagu teda praegu selle info järgi võib välja lugeda. Praegu on sellel uued omanikud, kes seal aastaringselt ei ela.
33.Kihu oli enne sõda olnud jõukas talu. Selle elumaja hävis tulekahjus 1941,a sõjasuvel ning sellest oli järel ainult vundament. Sama juhtus aidaga. Samas oli aga olemas kahest osast koosnev laudahoone, ühes hobused ja teises muud loomad. Kolhoosiajal oli seal aastaid hobusetall. Hiljem jäi see tühjaks. Seal pidas kolhoosipere oma loomi ning mõnda aega olid seal ka üksikud tõuhobused, keda kolhoos kasvatas. See hoone on praegugi alles. Selle lähedal on üks väiksem hoone. Ilmselt oli see enne sõda majake, kus elasid talu teenijad. Sinna asuski perenaine koos lastega elama, kui Siberist tagasi tuli. Samas elas aga kogu aeg selle talu teenija Tiina, kes perele Siberisse pakke saatis ning päästis mõndagi nende varast. Sellel talul oli hästi suur küün. Olen ise selles küünis heinu vedajatelt vastu võtnud ning virna pannud ja seal tallanud. Need hooned on ka praegu olemas. 1950.aastate lõpus ehitati Kihu talu juurde suur veiselaut, kuhu mahtus 100 lehma. Selle vundamendiks veeti kokku endiste talude lautade ehitamiseks kasutatud põllukive. Need laudad olid siis kolhoosi omandis. Sinna läksid ka meie talu (Laanealle) 1914.a ehitatud lauda seinad. Kolhoosi ajal töötas ka minu ema selles laudas lüpsja-karjatalitajana, nagu seda töökohta tol ajal nimetati. Puhkepäevi sai ta ainult mõne päeva kuus ning tööpäev algas varahommikul kella viie ajal. See oli tol ajal tõeliselt tappev töö. Ta sai pensionile 55-aastaselt ning üks päev enne 61.sünnipäeva ta suri vähihaigusse. Praegu on see laut veel püsti, kuid katus on lagunenud ning mingit otstarvet sellel hoonel ei ole. Külaseltski on seda pakkunud ühele või teisele ettevõtluseks, kuid soovijaid ei ole leidunud.
Lauda ehitamine kolhoosi poolt aitas kaasa külasse elektri jõudmisele. Selles laudas otsustati hüvasti jätta lehmade käsitsi lüpsmisega ning tuua selleni elektriliin. Tõnuri talu põllule ehitati alajaam, kuhu veeti kõrgepingeliin. Sealt edasi hakkasid hargnema liinid taludeni. See oli 1959.-1960.aastal. Kolhoosi poolt ehitati liin Kihu laudani. Kuidas üksikutesse taludesse elekter saab, seda kolhoos ei organiseerinud. Iga maja omanik pidi selle omal kulul muretsema. Ise tuli kaevata postide jaoks augud, muretseda postid, isolaatorid ja traadid ning kõik, mida hoonete sees vaja. Jõudumööda hakkasid seda tegema need, kes elasid alajaama lähedal või ka Kihu talu juures. Minu kodutallu Laanealesse jõudis elekter 1964.aasta sügisel. Kaevasin labidaga koos vennaga suure osa postiauke valmis. Postid pidid olema männipuidust. Mände meie lähedastest metsadest aga keegi ei leidnud. Kuidagimoodi ilmus sama aasta suve alguses meie õuele 17 sirget kooritud männipuust posti. Need tuli mingi tõrvasarnase immutusvedelikuga üle määrida ja siis kuivada lasta. Sellegi töö tegime koos vennaga ära. Ei mäleta, kuidas postid püsti said, kuna olin siis kodust eemal, kuid liini vedasid majja kaks minu vanemat koolivenda Lembit Mölder Aasu talust ja Mati Roosmaa Raaga talust. Nemad olid siis tööl mingis tolleaegses elektriettevõttes. Minu isa tegi ise majasisesed tööd ning enne jõulu süttisid minu kodutalus elektrilambid. See muutis külaelanike elu väga palju. Osteti telereid, pesumasinaid ja muid elektriga käitatavaid seadmeid. Petrooleumilampide ajastule saabus alatiseks lõpp. Samas tekkisid küla maastikule ka elektriliinid ja postide read, mida varem ei olnud. Ka pimedal ajal ei paistnud talude akendest enam nõrgad üksikud tulukesed, vaid kui toas valgus oli, oli valgustatud kogu aken. Seegi oli uus nähtus. Viimastel aastatel on kahest traadist koosnevad liinid sageli asendatud postide otsa paigaldatud kaablitega. Kui varem võis tugev tuul elektrtraadid sageli omavahelisse ühendusse viia ja sealt lendas tulesädemeid ning majapidamised jäid pimedaks, siis kaabelühendusega seda ei juhtu. Nii on kaabel ka minu kodutalu juurde mineval liinil.
34.Määru oli ka selline talu, mis tunnistati 1940.aastatel kulaklikuks majapidamiseks. Pereisa oli juba sõja järel arreteeritud ning perekond viidi 1949.a Siberisse. Selles talus olid aga kogu aeg elanikud. Nendeks oli Arulate perekond. Hiljem elasid nad taluomanike perega samas majas. Lauta kasutati kolhoosi ajal alguses veiste jaoks. Sinna viidi kolhoosi moodustamise järel ka meie talu 3 lehma. Mäletan, kui neid ära viidi, siis vanaema nuttis. Olin siis enne saanud 3 aastat vanaks. See oli vist nii erakordne sündmus, mis nii noore lapse mällu sööbis. Hiljem olid selles laudas kolhoosi mullikad. Nüüd seda lauta enam ei ole. Selle otsas oli ka suur küün. Mingil ajal hoiti seal purustatud alusturvast, mida sealt kolhoosi lautadesse vastavalt vajadusele veeti. Ühel suvel olin paar päeva seal turba purustamise masina juures tööl. Ajasime purustatud turvast laiali ja tõstsime seda masina alt eemale. See oli kole must ja tolmune töö. Mäletan, et tööpäeva lõpus olin must kui kurat ning koju jõudes sai ennast õues põõsate vahele viidud vannis korralikult küüritud. Olin siis keskkooliealine.
Sama talu juures oli vihusaun, milliseid külas eraldi ehitusena oli vähe. Meie talus olid selle ettevalmistustööd tehtud, kuid see jäi ehitamata. Vahel käisime Alt-Aasu saunas. Seal oli selleks ehitatud köögitagune pisike tuba.
Määru talu juures on üldtuntud karstiala, mida on ka teatmeteostes ja valla infomaterjalides nimetatud. See on ainus looduslik object, millest külas väljaspool teatakse.
35.Tõnuri talu nimena mäletan ka nimetust Tõnujüri. Ju see kunagi oligi nii, kuid 1930. aastate andmetes on juba Tõnuri. See oli kunagi jõukas talu. Elumaja on praegugi alles. Selles oli välisuksest sisenedes suur eesruum ning otse edasi minnes avar köök. Vasakule jäi peretuba, mis oli kogu maja laiuses ning mille keskel oli suur ahi, milles varasemal ajal leiba küpsetati. Tavaliselt elasid selles suure toas, mida sai ka vajaduse korral poolitada, talu sulased ja tüdrukud. Paremal pool oli 4 tuba, kus elas pererahvas. Pereisa ei olnud küüditamise ajal kodus. Ta müüs siis Tallinna turul liha, et kulaklike maksude tasumiseks raha saada. Perekond, naine kolme lapsega küüditati Siberisse. Pereisa hakkas ennast varjama ning tal õnnestus seda teha ajani, mil küüditatud hakkasid Siberist naasma. Mõned nädalad elas ta isegi meie talus. Külaelanike seas reetureid ei olnud, kuigi mõni neist töötas kolhoosi kontoris.
Kolhooside algajal, mil veel oli tegemist nn ühe küla kolhoosidega, oli selle talu elumajas tolleaegse “Valve” kolhoosi kontor. Seal oli ka terve küla jaoks ainus telefon. 1952.a ühendati hulk väikekolhoose suureks majapidamiseks, mille keskus asus Kabalas. Selle kolhoosi nimeks pandi siis “Leninlik Tee” ning see nimi püsis tal kuni nõukogude aja lõpuni. Kui teised suurte punaimpeeriumi juhtide nimedega kolhoosid kadusid juba varem, siis Lenini kui pühaku nime hoiti viimase hetkeni. Seda ei julgenud keegi muutma hakata. Alles päris kolhoosikorra lõpus sai see Kabala kolhoosiks. Selle kontor oli kunagises mõisavalitseja majas, kus praegu asuvad rahvamaja ja raamatukogu. Tõnuri talu elumaja kasutati siis Kurla brigaadi keskusena. Õigemini, selleks kasutati ainult ühte sealset tuba. Kui pere Siberist tagasi tuli, asusid nad sinna jälle elama. Nad ostsid selle maja kolhoosilt tagasi. Hind muidugi ei olnud mingi turuhind, kuid ikkagi pidasid kunagised omanikud maja tagasi ostma. Selleaegsete hindade kohta ehk üks näide. Minu ema ostis ka kolhoosilt kunagise aida koos selle otsas oleva kuuriga tagasi ja maksis selle eest 150 rubla.
Selle talu hoonetest oli alles suur laut, kus enne Kihu lauda ehitamist oli kolm gruppi lehmi, kokku kusagil 40-50 vahepeal. Nii suur oli selle talu laut. Sellele talule kuulus ka kuivati, mida kolhoos kasutas. Kuivatis võimaldati ka küla elanikel sügiseti õunu kuivatada. Mäletan aega, mil meil käis mitmel sügisel köögis agar õunte lõikamine, mis seejärel viidi kuivatisse koos kolhoosi terviljaga kuivama.
Talu aidad koos tuuleveskiga olid juba sõjatules hävinud. Aitade kohale kaevati kolhoosi poolt suured siloaugud. Olin ka ise kord ühes augus silo tegemise ajal seda ratsahobusega kinni tampimas.
Praegu on talu kunagiste omanike sugulaste valduses ning seal asub kohaliku küla keskus. Külavanem Tiina Lohur, kes töötab Imavere Põhikooli õppealajuhatajana, elab oma perega seal. Tema ja veel mõne külaseltsi liikme algatusel ehitati endine kuivati ümber külamajaks, kus viiakse läbi KUME (Kurla-Meossaare) Külaseltsi üritusi. Külaseltsi kuuluvad kahe küla elanikud.
36.Leiso talu tunti külarahva seas Leisuna. Selle elumaja on alles ja see on järeltulijate valduses.
37.Tikajaani oli rahva seas tuntud Tikani talu nimi. Viiekümnendatel-kuuekümnendatel aastatel elas seal veel selle omanikust vanaperenaine, kes õmbles külanaistele kleite ning vajaduse korral sai hakkama muugi õmblustööga. Sama hoone ühes otsas elas Paul Esseitsmes oma abikaasaga. Millal nad olid külla elama tulnud, ei tea, kuid ilmselt ikka väga ammu. Kuigi nende perekonnanimi oli Esseitsmes, nimetati neid kui Paul Seitsmes ja Helmi Seitsmes. Omastavas käändes olid nad Seitsme Paul ja Seitsme Helmi. Paul ehitas Võhmasse maja ning elas oma vanaduspõlve seal. Talu vanaperenaine oli juba enne seda surnud. Maja lagunes. Mõned aastad tagasi oli seal püsti ainult korsten ja aed ning maja ümbrus olid võssa kasvanud. Nüüd pole enam korstnatki.
38.Mikko talu tunti rahva seas Mikuna. Tänaseks ei ole sellest talust enam midagi järel. Külaseltsil on plaanis selle koha peale püstitada küla nimetusega tähis.
39.Taavetit tunti Taavitana. Selle pererahvast 1949.a Siberisse ei küüditatud, vaid hoopis aeti majast välja ja sunniti kodu maha jätma. Nad leidsid uue elupaiga kusagil Läänemaal. Maja jäi kolhoosile ning aastate jooksul elas seal mitu perekonda. Maja eest nad loomulikult mingit hoolt ei kandnud ja see lagunes ajapikku. Seal oli ka suur laut, mida kolhoos kasutas hobuste tallina. See oli veel ajal, mil veel enamus maatöid tehti hobustega. Kabala koolis käies sai jalgsi minnes ja tulles ikka otsida kohti, kust otsemat teed koju saab. Üks koht oli Kurla-Kabala teelt Mullika ja Miku talu vahelt maha astuda ning kõndida Miku, Taaveti ja Tõnuri talude tagant Määruni. Oli kordi, mil kevadine suurvesi oli Taaveti talu lauda taga. Siis tuli muidugi oma tee õgvendamisest loobuda. Hiljem, kui suuremad maaparandustööd külaalustel heinamaadel olid tehtud, vesi nii kaugele enam ei ulatunud. Praeguseks on talu hooned täielikult hävinud. Kolhoosi kõrgajal püstitati selle talu kõrvale põllule aga kiviplokkidest 4 korteriga elamu. Seegi on nüüd tühi ja “ilustab” oma räämas väljanägemise ja ümbrusega küla keskosa..
40.Kooli talu tunti Venekoolina. Kooliks nimetati talu, mis muutus hiljem Sepasaareks. Tsaariajal oli Kurlas koguni kaks kooli. Sepasaare talu kohal oli luteriusuliste laste kool ning talus, millest jutt, veneusuliste kool. Viimane kool likvideeriti juba Eesti Vabariigi algajal, kuid nimi Venekooli jäi püsima. Selles on aegade jooksul olnud palju elanikke, kuid hoone on tänaseni olemas ja seal elatakse.
41.Videviku oli kunagi jõukas talu. Eesti Vabariigi esimese perioodi lõpus valmis seal tolle aja mõistes igati moodne elamu. Talu oli Olustvere põllumajanduskooli õppemajandiks. Allakäik algas 1940.a. Taluperenaise abikaasa oli politseikonstaabel ning tema abikaasa koos raugaeas haige ema ja kuuekuuse tütrega küüditati 1941.a juunis. Peremeest ennast kodus ei olnud ja teda ei saadud kätte. Tal oli olnud isegi plaan perele järele sõita, kuid kui sai teada, et perekonnapead lahutati naistest ja lastest, hakkas ta ennast varjama. Tema oli juba enne sakslaste tulekut valla abipolitseinike rühma loojaks. Abikaasa, ämm ja väike tütar surid Siberis juba varsti. Teadaoleva info järgi oli selle põhjuseks nälg. Mees tegutses kodukohas kuni 1944.a sügiseni, mil tal õnnestus välismaale põgeneda.
Talu elumajas oli kolhooside loomise järel kolhoosi kontor. Kurla külas moodustati alguses 2 kolhoosi. Ühe kontor oli Tõnuril ja teisel Videviku. Viimase kolhoosi alla läksid Kurla küla lõunapoolsed talud ning Altnurgas olev külaosa. Pärast väikekolhooside ühendamist oli seal kolhoosi lasteaed. Maarahva jaoks oli see olnud siis täiesti uudne asutus. Üks minu klassivend, kes elas tol ajal Kurla küla keskel, oli ka selles käinud. Üldiselt lapsi, kes elasid sealt mitme kilomeetri kaugusel, sinna keegi ei viinud. Hiljem oli see kolhoosi kortermajaks, kus elasid mitmed perekonnad. Kolhoosiaja lõpuperioodi ostis selle oma pere jaoks minu koolivend Peeter Praks, kes on TPI lõpetanud energeetik ning töötaski kolhoosis sellel ametikohal. Praegu on ta pensionil ning kasvatab mesilasi. Samas tegi ta rääma jäänud hoone täiesti korda.
42. ja 43.Koirasaare ehk Aukamäe ja Aukamäe talud. Neist taludest tean ma vähem. Kumbatki pole enam olemas. Minu ema töötas 1953.a kolhoosis põllutöölisena. Ta oli koos teiste kohoosnikega märtsi alguspäevadel olnud Aukamäe talu põllule sõnnikut vedamas, kui nad saanud teada Stalini surmast. Nad olid olnud teadmatuses, kas rõõmustada või jääda ükskõikseks. Lõpuks kuulatud uudis ära ja keegi ei olevat oma tundeid väljendanud või ei julgenud seda teha. Kardeti, et uus diktaator saab veelgi hullem olema või algab hoopiski sõda.
Aukamäe talude taga oli paks mets ning aastaid hiljem, kui sealsel põllul rukist lõigatud ja naised seda vihkudesse sidunud, jooksnud metsast äkki välja hunt ning jooksu pealt tõmmanud põllu ääres rohtu sööval lambal kõhu lõhki. Inimeste kisa peale oli ta sealt metsa tagasi jooksnud ning lammas jäänud söömata.
Talus, mida nimetati lihtsalt Aukamäeks, elas selle vanaperenaine kõrge vanaduseni kuni 1980.aastate teise pooleni.. Hooned hävisid pärast tema surma.
Aukamäe on tuntud ka selle poolest, et selle talu põllule kukkus kunagi 19.sajandi teisel poole meteoriiditükk. Teine oli kukkunud Kurla kõrtihoone katusest läbi sealsesse lauta. Sellest on pikemalt kirjutatud ajakirjas “Eesti Loodus” .
44.Sepa talu on alles ja seal on ka elanikud.
45.Kurla kõrtsi puhul on tegemist tüüpilise suure maakividest ehitatud kõrtsihoonega. Tsaari-ajal oli seal kõrts, kus teelised said ka ööbida. Samal ajal oli ta olnud ka rahva kooskäimiskohaks. Minu vanaema rääkis, kuidas ta käis ajal, mil ta elas Eistveres, koos teiste tüdrukutega kadrisandina sealses kõrtsis. Hiljem on seal olnud ka kauplus. Minu kooliajal elas seal mitu perekonda ja August Koik, kes oli üksik mees. Tema oli tuntud peenmehhaanikuna, kes parandas õmblusmasinaid, jalgrattaid ja muid tolleaegsetes majapidamistes kasutatavaid seadmeid. Samas oli ta tuntud ka fotograafina. Just tänu temale, kes ise on juba ammu siitilmast lahkunud, sai teoks Kurla küla vanade piltide album. Enamus fotosid on seal tema tehtud. Eelmisel Eesti ajal kuulus kõrts Reinoale ja Kubja talu omanikule Mihkel Lindebergile. Seal elas ta ka oma elu lõpuaastad, kui ta vanglast vabastati. Praegu on see eravalduses.
Kuna kõrts asus küla keskel, siis oli see ka nõukogude ajal elanike sagedaseks kokkusaamiskohaks. Kui muud kohta, kus kohtuda, ei osatud välja mõelda, siis öeldi, et saadakse kokku kõrtsi juures. See hoone oli ka paljudele võõrastele teada. Selle eest läks läbi Viljandi-Imavere maantee ning selle otsast kulges tee Pilistverre. Praeguse Kabala-Pilistvere maantee küllalt järsu kurvi kohal oli siis kahe tee ristmik. Kõrtsi ees oli Kurla bussipeatus. Mäletan, et sinna kästi kokku tulla ka koeraomanikel, kui nende lemmikloomi taheti vaktsineerida. Mul on meeles ka paaril suvel toimunud lehmade vaktsineerimine. Siis anti kõigile lehmaomanikele käsk oma loomadega teatud päeval kõrtsi ette tulla. Seal võeti lehmadelt vereanalüüse ja süstiti neid mingi tõve vastu. Loomulikult olid kogu külast kokku aetud üksikud lehmad ärevil. Nad ei olnud ju koos karjas olnud. Lisaks tehti neile vereproovi võtmisega ja süstimisega valu. Nad hakkasid rabelema ja takistasid seda tegevust. Siis võtsid paar tugevamat nooremat meest loomadel suu juurest päitstest kinni ning surusid oma sõrmed neile ninna. Sellega hoiti loomad paigal, et veterinaar saaks tegutseda.
46.Rangi talu on alles. Selle vanaperenaine suri paari aasta eest ning nüüd pidavat see sugulaste valduses olema. Sellel talul oli keset lagedat põldu suur küün. Mäletan, et kord vedasime suvisel koolivaheajal sinna põllult kuivanud linavihkusid. Neid virna ladudes eraldus sealt tohutult tolmu. Lisaks kriimustasid eralduvad linakiud käsi. Väga must töö oli see.
47.Nurga talu on olemas ja seal elatakse, kuid mul sellega mingeid seoseid ei ole.
48.Eewardi ehk Aevardi talu oli rahva seas tuntud Äävardi nimega. Praegu ei ole sealseid hooneid enam alles ja selle ümber olnud põlludki on juba metsa täis kasvanud. Mäletan aga, et seal elas 1950-1960.aastatel üks vanem naine, keda nimetati Idaks. Öeldi lihtsalt Äävardi Ida. Mis ta perekonnanimi oli, ei tea. Temagi õmbles külarahvale, nii naistele kui meestele, riideid.
Sama talu õues oli varasemal ajal üks väike maja, mida nimetati saunaks. Selles elas Passide vanapaar. Nende perekonnanimi oli Pass. Mehe kohta öeldi külas Vana-Pass ja naise kohta Passi Mari. Mis nende eesnimed täpselt olid, ei teagi. Vana-Pass oli aga 1950.aastate esimesel poolel külas postimeheks. Samas oli ta aga väga viinalembene. Kui mehest posti vedamisel asja ei olnud, tegi seda naine. Mingit transpordivahendit neil siis ei olnud. Nad pidid Kabalast asuvast sidejaoskonnast posti ära tooma ja selle külas jalgsi laiali vedama. Mäletan korda, mil Passi-Mari tuli meile postiga. Talle meeldis igas peres kaua aega juttu vesta. Räägiti lihtsalt külauudiseid. Ühel korral, mil olin nooremate vendade ja vanaemaga kodus, hakkas Mari jälle vanaemale oma uudiseid rääkima. Äkki tõusis ta köögi laua tagant püsti, läks toa ukse juurde ning hakkas vastu uksepiita oma selga hõõruma ning lausus: “Täiad kuradid söövad. Peab sügama.” Vanaema kohkus ära ning andis talle käsu jalamaid uksest välja minna. Pärast seda pühkis ja pesi ta köögi põranda puhtaks. Täiu siiski sellest külaskäigust majja ei toodud.
49.Mullikjaani talu omanikud olid selle ise 1940.aastatel maha jätnud. Küüditamise hirmus olid asunud mujale elama. Pärast oli see maja kolhoosi omanduses ja seal elasid mitmed perekonnad. Pikemat aega elasid seal Võhma lähedalt tulnud Türgid. Nende talu oli koos paljude teistega jäänud ette N Liidu sõjaväele, kui hakati sealset sõjaväebaasi ja lennuvälja laiendama. Neile maksti mingi summa ning anti käsk kiires korras kodust lahkumiseks. Baasi alla läks tegelikult umbes pool tolleaegsest Laeva külast. Kui see oli tsaariajal suur küla, siis praegu me seda külade nimistust ei leia. Endised talude hooned tehti maatasa ja lennuvälja äärde ehitati armetud sõjaväeehitised. Üks neist on isegi praegu tee ääres Arkmalt Võhma poole näha. Ka niisuguseid ümberkujundusi tehti meie maa maastikes.
Hiljem elas Mullikjaanil endise Sepa-Sauna talu perenaine, kui ta Venemaalt vanglast vabanes ning tal enam kodutalu alles ei olnud.
Talude taasloomise ajal hakkas üks kunagise pererahva sugulane seal endale talu looma, kohendas veel püstiseisvaid kõrvalhooneid ja remontis elumaja. Ühel ööl põles aga elumaja maha. Praegu on sinna kohale veetud paar soojakut ning see pere, kelle kätte see maa sai, püüab seal ikka midagi ära teha.
50.Mullikmargu oli enne sõda jõukas talu, kuid 1940.aastate teisest poolest elasid seal ainult vanaperemees ja perenaine ning eluaegne Saaremaalt tulnud taluteenija. Perepoeg oli sõja ajal agaralt tegutsenud abipolitseinikuna ning Omakaitses ja pärast seda metsavennana. Tema seal enam elada ei saanud. Ta varjas ennast aastaid ning lõpuks tabati ja oli 15 aastat Venemaa vanglates. Aastates isa töötas teedevalitsuses ning hooldas Kurla küla läbival Viljandi-Imavere maanteel teeääri. Sealt varus ta oma isiklikule lehmale ka heina. Tegi seda nii kaua, kuni tervist oli. Selleski talus oli suur küün, mille taha oli suur siloauk kaevatud. Hiljem leidis see talu siiski omaniku ning sellel olid selle arendamisega suured plaanid olnud. Paar aastat tagasi sai see mees aga autoõnnetusel surma. Nüüd seal keegi tegutseb, kuid alaliselt kohal ei ela ning mingit talu majandamist ei toimu.
Samast talust edasi oli varem kuni valla piirini soine heinamaa. 1950.aastate lõpus leiti kolhoosis, et seal on mitme meetri sügavuselt huumusrikast kõdunenud mulda. Seda hakati ekskavaatoriga välja kaevama ning Kurla küla põldudele laiali vedama. Lõpuks tekitati sinna 2 mitme meetri sügavust auku, mis vett täis valgusid ja need ei ole Kurla-Pilistvere teest üldsegi kaugel. Sai imestatud, kuidas sinna eksinud loomad sisse ei kukkunud ja seal oma oma otsa ei leidnud. Praegu on nende ümber mets.
Tee vastasküljel oli aga soine heinamaa, kus isegi peale kõrge rohu ühtegi põõsast ei kasvanud. Ei mäleta, et sealt oleks ka keegi heina niitnud. Tavaliselt oli see maa ka kesksuvel vesine. Seda kohta nimetati rahva suus Konnaallikaks. Ju seal siis peale konnade teised loomad elada ei tahtnud. Mõlemal pool teed oli aga eemal tihe mets ja räägiti, et seal olevat ka hunte. See oli tõesti koht, kust pimedal ajal ei tahtnud Pilistverre minnes või sealt tulles läbi minna. Tekitas kõhedustunde.
51.Palvesaare talu tunti üldiselt Pallessaare nime all. See oli viimane talu enne Kõo valla piiri. Endisel ajal oli ta jõukas talu olnud ning sellest räägib sealne suur elumajagi. Kõrvalhooned on hävinud. Perepoeg, kellel oleks sellele pärast ema surma õigus olnud, elab mujal ning tema sellest huvitatud ei olnud. Talu hakati müüma, kuid tervikvarana seda teha ei õnnestunudki.. Nüüd on sellel uued omanikud olemas.
52.Sepa-Sauna ehk Renteri kohas kasvavad vaid hoonete ümber olnud suured puud. Talu on hävinud.
53.Paemurru talu tunti üldiselt Paemuruna. See talu on allles ja on järeltulevate põlvede valduses. Selles talus elas pererahva kõrval ka külarahva seas väga vajalik mees Aleksander Koik. Ta tegutses ka kolhoosi ajal sepana. Väikese palkidest hoones oli tal sepikoda, kus ta vajaduse korral külarahvale metallesemeid valmistas, rautas selle juures hobuseid, teritas kirveid ja muid tööriistu. Ta monteeris üles ka tuulegeneraatori, millega ta laadis ajal, mil külas ei olnud veel elektrit, raadiotele vajalikke akusid. Mäletan, et meil oli kasti sees üks osa vanast sõjaaegsest tankiakust. Kui see tühjaks sai, viisime selle Paemurru tallu ning see laaditi paari-kolme päevaga ära. Kui tugevam tuul oli, saadi kiiremini hakkama, kui nõrgem, läks kauem aega. Need päevad tuli aga leppida ilma raadiota olemisega. Sellest ei tehtud aga mingit probleemi, sest paljudes peredes ei olnud siis üldse raadiot. Väikesed transistorraadiod olid siis juba kindlasti leiutatud, kuid meieni ei olnud need veel jõudnud.
54.Näksi on praegu alles ning see on perekonna valduses, kuigi seal alaliselt keegi ei ela.
55.Raaga oli aastaid ühe pere valduses. Selle talu peremees oli veidi üle aasta Kurla külas olnud väikese “Valve” kolhoosi esimeheks. Esimene esimees pandi teatavasti vangi. Suures kolhoosis töötas ta kuni pensionieani põllundusbrigadirina ja oli ka kontaktisikuks kolhoosi juhtkonna ja külarahva vahel Üldiselt oli ta rahva jaoks autoriteediks. Teda peeti siis ka nagu külavanemaks. Seal talus oli ka suur küün ning ühel aastal ehitati sellesse pooles ulatuses laudpõrand. Seal hakati hoidma koristatud teravilja, kui seda kuivatis kohe ei suudetud ära kuivatada. Soojal ajal kuivas sellest osa siis looduslikul teel. Vili pidi olema põrandale laiali aetud ja seda tuli aeg-ajalt segada. Kui teri küünis ei olnud, kasutati sama ruumi isegi pidude pidamiseks.
Pärast vanaperemehe surma kolis perenaine oma tütre juurde Kabalasse ning neljast lapsest ei tahtnud keegi tallu jääda. See müüdi ühele Türil elavale perele suvekoduks. Sealne suvekodu perenaine ongi Aina Lee, kes koostas küla vanade piltide albumi ning organiseeris selle trükkimise.
56.Villema talu on Raaga naabriks. Sealsest talust ei ole praegu muud järel kui puudesalk, mis ehtis kunagi seda kohta. Mäletan, et seal oli selles kandis erandina ehitatud savist seintega elumaja. Siis kasutas sellest ainult ühte tuba ja kööki üks seal elav üksik naine.

MAJAPIDAMISI OLI VEELGI ENAM

Nagu näeme, oli külas kunagi 56 majapidamist. Lisaks neile oli olemas veel mitmeid talumaadel olevaid saunu, kus elasid kas selle talu teenijad või muud inimesed, kellele oli üks või teine talu võimaldanud ulualuse. Nii oli näiteks Villema talu saun, kus elas tegelikult suur perekond. Vastavas albumis ei ole näiteks üldse juttu Kiigessaare saunast, mis asus Tõnuri ja Määru talu vahel. Millisele talule ta kunagi kuulus, ei teagi. Samuti ei teata, kes elasid seal enne sõda, Kuid pärast sõda elas seal väga lühikest aega minu vanaonu Paul oma naise ja kahe lapsega, kui nad olid Krimmist Eestisse tagasi tulnud. Vanaonu sattus Krimmi enne 1920.aastat seoses osalemisega mitmes tolleaegses sõjas. Tal oli Vene kodusõja järel olnud kindel tahtmine kodumaale tagasi saada. Teatavasti pidid aga potsentsiaalsed optandid esitama vastavale komisjonile avalduse koos lisadokumentidega. Komisjoni ametnikke ei olevat siis Krimmis olnud ning avalduste esitamiseks eriti pikka aega ei antud. Tema oli opteerumise võimalusest kuulnud alles siis, kui kõik tähtajad olid juba möödas. Siis aga dokumente esitada tähendas kindlat külmale maale väljasaatmist või vangilaagrit. Nii ta elaski siis Krimmis 1946.aastani. Sama Kiigessaare saun ehitati mingil ajal ümber kolhoosi kanalaks ning sealseid kanu hooldas endine Kihu talu teenija Tiina. Ega sinna palju linde sisse ei mahtunud. Mäletan, et räägiti 300-st kanast. Muidugi oli siis kanala ümber ka metallvõrgust aed. Praeguseks on see saun juba ammu maa pealt kadunud. Kurla-Pilistvere tee ääres oli Sepa-Sauna talust edasi rahva seas tuntud Oja Mari saun. See hävis varsti pärast sealse kõrges vanuses naise surma. Aevardi saunast oli juba selle talu puhul juttu. Tegelikult oli külas 56-le majapidamisele lisaks veel mitmeid inimeste eluasemeid.

ELANIKE ARV ON MITMEID KORDI VÄHENENUD

Praegu on kunagistest eluasemetest suur osa hoopiski kadunud või on järel veel mingid märgid, et selles kohas kunagi elati. Endiste talude kohta tuleb arvestada, et keskmiselt oli igaühes 5-6 elanikku. Selle järgi võime kokku arvata, kui palju oli siis külas elanikke. Praegu loetakse neid olevat kokku ainult üle 40. Sellele lisanduvad muidugi need, kes allesolevaid hooneid ajutiselt kasutavad, kuid elavad ise kusagil mujal.
Esimestena jäid tühjaks talud, kust elanikud viidi ära või sunniti lahkuma. Tühjenesid ka need talud, mis jäid teedest ja maal vajalikest infrastruktuuri objektidest (kauplus, sidejaoskond, kool, meierei jt) kaugele. See käib peamiselt Altnurga kohta. Enamus selsete talude maadest võsastus või kasvas metsa täis. Küla keskel olevatesse tühjadesse taludesse leidus ikka inimesi, kes neid asustasid. Kolhoosikorra ajal ei ehitatud Altnurga külaosas ühtegi uut hoonet ega rajatist. Kurla külla ehitati sel ajal 2 veiselauta, mis on nüüd varemetes , ning 1 nelja korteriga elumaja, mis on nüüd tühjaks jäänud. Hilisemal ajal on talude omanikud, kes neis elavad, püüdnud oma hooneid remontida ning ajakohastada. Piirkonnas, mida läbivad maanteed, on põllud nüüd haritud, kuigi oli aeg, mil needki kippusid sööti jääma. Põhiliselt harib neid Kabala Agro nime all tuntud ettevõte, mis on omakorda Estonia nimelise põllumajandusettevõtte tütarettevõte. Maaomanikud on oma maa enamasti sellele ettevõttele kasutamiseks rentinud. Saadav rent katab peamiselt riigile makstava maamaksu ja ega sealt palju enamat ei saa. Osa maaomanikke, kellelt maad rentida pole tahetud, st kelle maatükid on suurte masinatega harimiseks küllalt väikesed ja ei asu just kõige sobivamas kohas, on oma põllumaalt igal aastal sinna kasvanud rohu maha niitnud ja saanud selle eest riigilt Euroopa Liidu poolt jagatavast rahast toetust. Ega keegi kunagi varem ei osanud sellest mõeldagi, et raha makstakse maal põllukultuuride mittekasvatamise eest. Niida ainult rohi maha ning jäta see sinna mädanema ja saad selle eest raha. Nii on toiminud ka minu vend.

IGA KÕRGEM KÜNGAS OLI MÄGI

Selle kandi maastik võib tunduda väga üksluisena, pole mingeid kõrgemaid mägesid ega nende vahel olevaid orge. Kohalikud inimesed nimetasid siis mäeks iga väiksemat kõrgendikku. Kohast, kus Viljandi-Imavere maantee Tõnuri kurvist Eistvere poole suundus, veidi edasi oli väike kõrgem koht, mida nimetati Kivimäeks. Nüüd, kui sõidetakse mööda uut ja palju sirgemat teed, vaevalt seda kohta enam keegi teabki. Kindlasti ei tea praegu paljud nooremad inimesed sellenimelisest mäest midagi.
Kurla-Pilistvere teel oli Palvesaare taluteest veidi edasi üks kõrgem küngas, mis on seal ka praegu alles. Seda nimetati Huntaugu mäeks. Ei teagi, millest selline nimi.
Lapsena ei olnud meil ühtegi kõrgemat kohta, kust oleks suuskade või kelguga pika liu mäest alla saanud lasta. Mõned korrad viis isa meid Eistvere külas vanaisa talust läbi metsa ja üle heinamaade ühe järsemate kalletega 3-4 meetrise künka juurde. Seda nimetati siis Sipelgamäeks. Jällegi ei tea, miks selline nimi. Sealt sai juba suurema hooga alla lasta.
Samasugune tasane maa oli ka Kabala, Arkma, Meossaare ja teiste külade piires, kust sel ajal lapsed Kabala koolis käisid.

TÕELISEL MÄEL

Olin kas kuuendas või seitsmendas klassis, kui ühel kevadtalvisel nädalavahetusel telliti kolhoosist veokasti peale ehitatud presendist kongiga auto ning viidi meid Navestisse suusatama. Seal oli otse Võhmast Olustverre suunduva tee ääres Navesti mägi, millest sai juba väga pika liu alla lasta. Õigemini, maantee läkski siis otse üle selle mäe. Praegu see tee nii ei kulge. Selline suuskadega sõitmine oli siis juba elamus, päike paistis kevadise eredusega, külma oli 6-7 kraadi, valge lumi otse pimestas silmi. Oskamatusest ei olnud alguses mingi ime, kui suuskadel lumme kukuti. Seal sai oldud 3-4 tundi ning see jäi alatiseks meelde. See oli ilmselt märtsikuu esimeses pooles.
Samas lähedal oli ka mäest läbi ehitatud kitsarööpmelise raudteetunnel. Ühel suvel sai ka seda uudistamas käidud. Selle lähedal oli üks mälestuskivi, millega anti teada, et selles kohas mõrvati 1941.aastal elajalikult 2 Kabalast pärit noort tütarlast. Nende perekonnanimeks oli Viljamaa ja nende isa töötas Kabala meiereis veel siis, kui mina sealses koolis käisin. Paaril korral kirjutati neist tublidest noortest kohalikus rajoonilehes. Vanem neist oli 19 ja noorem vist 16 aastat vana. Arvasin seniajani ja nii arvasid paljud kohalikud inimesedki, kes ainult nende nimesid teadsid, et see tapmine oli igati ülekohtune. Mida kurja siis nii noored inimesed kohalikule rahvale ikka teha said? Alles hiljuti sain teada, et neist vanem, kes oli Aliide, oli 1940.aastal saanud valla täitevkomitee sekretäriks ja näidanud siis “rahvavaenlastega” võideldes üles erilist aktiivsust. Tema oli koos valla täitevkomitee esimehe Johannes Munsiga olnud eriti agar mitme perekonna küüditamisel. Ka Videviku talu pere äraviimisel oli ta mänginud esimest viiulit. Loomulikult oli siis enamus kohalikest elanikest, kes seda kõike teadis, tema suhtes vaenulik. Mäletan, kui sellest asjast hilisemal ajal räägiti, siis oli mitmeid, kes nagu teadsid kõike, kuid arvasid, kas nii noori lapsi oleks siis pidanud tapma. Ju nad olid ikka oma uute peremeeste poolt lolliks aetud. Ju selleski on tõde. Järjest enam ja enam on hakanud aga minus tekkima umbusk liiga noorte inimeste suhtes, keda on võimu juurde lastud. Ju on vanema põlvkonna arvamuses, et suur võim ja sellest saadavad hüved rikuvad sageli noored, andekad ja väga tublid inimesed ära, suur tõde sees. Ju see oli nendegi noorte tütarlaste puhul nii ja kahjuks andsid nad selle eest oma elud. Nad ei osanudki uute võimuorganite kuritegelikkust läbi näha ega hinnata, vaid läksid oma nooruslikust uljusest tõugatuna hoopiski nendega kaasa. Sõja ajal ei uuritud aga, milline oli ühe või teise inimese süü määr mingis kuriteos. Vaadati, kus ja kellena ning kuidas ta tegutses ning selle järgi otsustati, kas ta tappa või ellu jätta. Järelikult oleks õigem, kui väga noorte ja elu- ning töökogemusteta inimesi ei lastaks liiga kiiresti ametikohtadele, kus neil teiste inimeste elu ja saatuse üle suur võim on. Nad võivad nii enda kui teiste jaoks väga palju halba korda saata.

MEIE MAASTIKUD MUUTUVAD TÄNU INIMTEGEVUSELE

Iga paikkonna maastikul on oma omapära. Kahtlemata on näiteks paljud asjad Võrumaal hoopis teisiti kui Kesk- või Lääne-Eestis. Looduse poolt maastikule tekitatavad muudatused on aeglased ja võtavad aega sageli aastakümneid või isegi -sadu. Kõige kiiremad muudatused looduses ja maastikes toimuvad meil ikkagi tulenevalt inimtegevusest. Seda siis, kui neil on tahtmine maalt rohkem saaki saada või sinna uusi rajatisi ning ehitusi püstitada. Inimene mõjutab maastikku ka oma mittesekkumisega, st kui ta seal midagi ei tee. Ta jätab põllud sööti, mis võssa kasvavad. Kui ta jätab oma esivanemate rajatud kodu maha, lagunevad sealsed hooned üsna kiiresti. Meie kliimavöötmes ja maakera selles piirkonnas, kus ei juhtu maavärinaid ega tsunamisid on maastike kujundamisel inimesel ja tema tegevusel vaieldamatult kõige tähtsam osa.