You are here

Härra Leonhard Vene ja tema mööblikollektsioon

Submitted by Heli on 2 April, 2007 - 23:16

Eesti legendaarse mööblikollektsionääri Leonhard Vene kunagi kümnetesse puitkastidesse pakitud vallasvara on jupikaupa pudenenud siia ja sinna, üks kastitäis kirjavahetust ja märkmeid on õnneks jõudnud ka Olustverre.
Härra Vene endine naaber Vaike Lõo elab otse Meosaare karjamõisa vastas Piiri talus. Nüüd seisab Meosaare mõis tühjana, aknaluugid ripakil ja välisuks pärani. Kunagi oli kõik teisiti. 1970. ja 1980. aastatel elas selles lihtsas telliskivihoone koos kõige oma varandusega üks Eesti antiikmööbli pühendunumaid kogujaid Leonhard Vene.
Leonhard Vene eesnime asendas tema galantse hoiaku ja üliviisaka suhtlemise tõttu suurepäraselt sõna "härra". See "härra" kinnitus tema perekonnanime külge juba sotsialismiajal ja püsib seal lahtirebimatuna pärast tema surmagi.
 
Arveametnik ja teisitimõtleja
Härra Vene oli erialalt raamatupidaja, kes oli töötanud Eesti ajal ühes Tallinna pangas, pärast sõda pearaamatupidajana Olustvere Põllumajandustehnikumis ning veel hiljem aednikuna Jämejala haigla pargis.
Kollektsioneerimisega alustas härra Vene 1939. aastal Tallinnas, kui ta oli ühe antiigiärimehe vaateaknal märganud Jacob-stiilis voodit, ning tegeles kõige vana ja hinnalise kogumisega veel 1980-ndailgi.
Tema hobi täiendasid väsimatu iseõppimissoov ja rahuldamata teadmistejanu. Pensionile jäänuna asus ta omandama võõrkeeli, uurima Einsteini relatiivsusteooriat ning konspekteerima teadusraamatuid. Einsteini teooriast leidis ta vea, mille järel teda hoolega jälgima hakati ning ta Jämejalga ravile paigutati. Peaarsti abil sai temast siiski aednik.
Mark Soosaar väntas Leonhard Venest 1981. aastal portreefilmi "Härra Vene maailm", mille kolmas osa oligi kaua aega just sellepärast keelatud, et selles on dokumenteeritud ühe nõukogude aja teisitimõtleja saatust.
 
Rahutu hing ja tema teostumatu unistus
Härra Vene on elanud Viljandi lähedal Võistre järvede juures, Meosaare karjamõisas ja Sagadi mõisas. Oma elupäevad lõpetas ta 92-aastase mehena Pilistvere vanadekodus 1994. aastal.
Kogu oma elu lõpuosa muretses mees kogutud vanavara hoidmise, restaureerimise ja sellele väärilise koha leidmise pärast. Ta oli oma soovides rahutu, ehk kannatamatugi, ning pidi aina elukohti vahetama ka hangeldajate ja kokkuostjate tõttu.
Mõnes mõttes on härra Vene unistus täide läinud alles nüüd, üheksa aastat pärast tema surma. Lõpuks ometi on tema mööblikollektsioon Olustveres turvaliselt eksponeeritud ja kaitstud.
Olustvere lossi ärklikorrusel näha oleva antiikmööbli ekspositsiooni kujundus saab sel kevadel viimaseid lihve ühelt Eesti erudeeritumalt sisearhitektilt Leila Pärtelpojalt.
 
Õnnelikud aastad Meosaares
Leila Pärtelpoeg käis juba 1976. aastal oma ruumikujunduse üliõpilastega härra Vene juures praktikal tema mööblit üles joonistamas ja mõõtmas. See oli aeg, mil ajaloolise varanduse omanik, väiksekasvuline kummaline mees, elas arvatavasti oma elu õnnelikumaid aastaid.
"Härra Vene oli hallipäine, lihtne ja karge vanahärra. Alati naeratav ja lõppematuid viisakusväljendeid puistav, tugevaid valgeid hambaid paljastav, punetavaid käsi hõõruv, lihtsates rõivastes nii suvel kui talvel." Nii kirjutab temast Leila Pärtelpoeg ühes oma artiklis, mis on avaldatud Viljandi Muuseumi aastaraamatus 1999.
Pärtelpoja kirjeldustes seisid Meosaare mõisa saalis laiade laudadega, värvimata põrandal härra Vene mööblikollektsiooni kaunimad esemed.
"Kõik see oli midagi, mis oli Eestis lootusetult kaduma läinud ja siin tõendina sellest, et niisugune aeg oli ka Eestis olemas olnud," mõtiskleb Pärtelpoeg oma artiklis. "Nii sobivas üksteisele järgnevas koosluses, nii väga sobivas asukohas ja koos oma "hinge" ihulise Venega, tema kire, oletuste ja veendumustega! Tõendiks sellest kaugest kadunud ajast, kus veel fotopilte ei tehtud..."
Härra Vene ise elas aga oma unenäoliselt täiusliku saali kõrval, puritaanlikult väikeses pliidiga köögis, mis oli sisustatud napilt nagu inglise lordil. Lihtne laud ja istumiseks üks tool. Kui juhtunud külaline tulema, siis temale toonud mehike oma saalist biidermeiertooli.
 
Tüsenemine on vaimuvaegus
Härra Vene toit mahtunud ära ilusasse XVIII sajandi lõpu nurgakappi. Sealsamas oli ka väike kitsas õlekotiga talupojavoodi.
Ta pidas tüsenemist vaimuvaeguseks ega lubanud seda endale mitte mingil juhul.
Meosaares elav Vaike Lõogi oskab kirjeldada oma endise naabrimehe menüüd, sest kui härra Vene haigeks jäi, viis just tema talle toidupoolist. Ikka vaid petti ja leiba ja võid, ei kunagi midagi muud.
"Kõik säästud hoidis härra Vene juhuks, kui peaks tulema võimalus oma kollektsiooni täiendada või selle parema saatuse eest seista," räägib Vaike Lõo.
Elu viimasel aastal tegi siis juba Pilistvere hooldekodus elav Leonhard Vene testamendi just oma Meosaare naabri, Vaike Lõo abikaasa Einar Lõo kasuks. Sellest ajast ongi Lõode kodus ja pööningul seisnud hulk nummerdatud kaste, mille asjalisem sisu on vahepealse kümmekonna aastaga ikka üheks või teiseks tarbeks ära kulunud.
Vaike Lõo tunnistab, et rahapuudusel on nad härra Vene kaunimaid raamatuid ja maale ka maha müünud, hõbeesemeid aga tähtpäevade puhul pereliikmetele kinkinud.
 
Alles veel vaid kirjad
Vaike Lõo abikaasa Einar suri pool aastat tagasi ning Vaike tunneb nüüd, et ta ei oska neisse kastidesse alles jäänud paberite ja võõras kirjas raamatutega enam midagi peale hakata. Härra Vene lambanahkne talvepalitugi ripub kasutult pööningul riidepuu peal, tuuldudes luugi lähedal, et koi sisse ei läheks.
Kui Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskooli direktor Arnold Pastak sel kevadtalvel Meosaarde jõudis ning Piiri talu pööningul ühe, härra Vene kirjavahetust, vihikuid ja kladesid täis kasti vastu põhjalikumat huvi tundma hakkas, sai ta Vaike Lõolt poole küsimise pealt nõusoleku. "Muidugi, viige ära endale, kui te tast mingit kasu näete," lausunud naine.
Nüüd on kasti mõnes mõttes ahhetama panev sisu Olustvere muuseumi toas laiali laotatud. Seal on härra Vene 39 kassaraamatut 1937. kuni 1963. aastani ning meeletul hulgal kaustikuid ja vihikuid, kuhu ta on konspekteerinud või umber kirjutanud peatükke nii proletariaadi tekkest Venemaal kui taimeväetiste segamise korrast, eesti keele grammatikareeglitest ja prantsuse keele õpikust.
 
Kirjavahetus Mark Soosaarega ja Einsteini kriitika
Kogu oma mitmekeelse kirjavahetuse on härra Vene kümnetesse kiirköitjatesse adressaatide kaupa kokku klammerdanud. Nende vahel seisavad ka tema enda kirjade koopiad (käsitsi ümberkirjutatult).
Filmimees Mark Soosaarega on kirjavahetus kestnud nii enne kui pärast filmi "Härra Vene maailm" valmimist.
Härra Vene on jaganud oma muret mööblikollektsiooni saatuse pärast, otsides ikka uusi ja sobivamaid võimalusi oma esemete paigutamiseks kuhugi turvalisse paika, kus ta ka ise saaks tagasihoidliku, aga õnneliku valvurina elada.
Mark Soosaar usaldab kirjades härra Venele vastu ka oma elu rabedaid tahke ja annab sõbrale nõu, kuidas oskab, kutsudes teda enda juurde elamagi.
Ühest teisest kaustast võib aga leida härra Vene artikli ja joonised Tartu Tähetorni juhatajale Harri Õiglasele pealkirjaga "Einsteini eksitus".
Olustverre jõudnud kastis on ka ühed hinnalised, nahakunstnik Eduard Taska kujundatud auaadressi kaaned, mis on austusavaldus Leonhard Vene isale Rudolf Venele tema 60. sünnipäeva puhul. Eesti Rahvapank ja Eesti Tarvitajate Ühistu õnnitlevad ja tänavad Rudolf Venet ühistegevuse alal kordasaadetud tegude eest.
Härra Venel on olnud kolm venda, kellest üks suri juba lapsena. Praegu on ainsana elus 1915. aastal sündinud Endel, kes elab Rootsis. Abielus härra Vene ei olnud.
Aime Jõgi „Sakala“